Kui keegi räägib aususest, siis ole valvas
Eesti poliittegevus on paljukordselt tõestanud, et valitsuses olles osaletakse selliste otsuste tegemises, mis on erakonna poolt valijate ajudesse raiutud põhimõtetele vastupidised. Viigileheks kasutatakse nõrka argumenti – aga muidu oleks veel hullem.
Poliitiline ideoloogia kujutab endast väga head soomustatud kattevarju isiklikele huvidele soodsate, kuid riigile kahjulike tehingute tegemiseks. Ei sünni ju kellelgi hetkekski mõtet, et konservatiivse ilmavaatega inimesed võtavad ette samme, mis murendavad usku eestluse tulevikku. Eestluse rüvetamisega, Eesti huvidele vastutöötamisega tegelevad ju ikka teised erakonnad – liberaalid, keskmikud ja muud karvalised.
Viimase 20 aasta jooksul oleme IRL-i kuuluvatelt erakondadelt, nende liidritelt kuulnud ridamisi sulaselget valet, kuigi ühegi teise erakonna valimisloosungitest ei ole sedavõrd sageli läbi käinud sõna „ausus” ja „kord”. Ühegi teise erakonna puhul ei ole me avalikult teada saanud äärmiselt tihedatest sidemetest äriga ning suurtehingutest, mille kullavihmast on suurem või väiksem osalejate ring osa saanud. Loomulikult ei tohiks selles kontekstis Reformierakonda ära unustada. Kuid praegu ei ole see põhiteemaks.
Poliitika on majandushuvide pikendus.
Poliitika avab rahakraanid. Et kraanid rooste ei läheks, selle eest hoolitsevad omakorda ärimehed. Kapitalil ei olevat rahvust – nii kõlab Toompea mantra. Sestap reeglina kõlbab igasuguse kapital, peaasi et asi poleks avalik. Avalikustamise puhul tuleb leida uued kraanid. Mind paneb elamislubade andmise puhul imestama asjaolu, et pagulasi hoitakse kuude-aastate kaupa laagris, neid kontrollitakse põhjalikult, kuid jõukatele elamislubade andmise puhul pühitseb raha eesmärki: kasu saamist. Miljon krooni (ehk ligi 65 000 eurot) maksab indulgents, mille eest saab osta lunastuse ehk vaba liikumise Euroopa Liidus. Arvata võib, et uute elamislubade taotlemine muutub tulevikus kindlasti veelgi kallimaks. Mine sa tea, ehk kogu avalikustamine oligi mõeldud selleks, et tõsta hinda. Miljon krooni näib pakutava teenuse eest vist tõepoolest liiga väike summa olevat.
Antud kontekstis võib hüpoteesi korras kõnelda ka organiseeritud kuritegevusest. Teeme elamislubade kvoodid väga väikseks. See võimaldab elamisloa eest küsida väga kõrget hinda, kui pappi jääb puudu ja nõudlus on suur, siis saab ka kvooti tõsta. Hinna tõstjad võtavad agaralt otsustuskomisjonide tööst osa.
Seadusi, õigemini seaduseparandusi on Eestis väga paljudel kordadel tehtud selleks, et teatud gruppidele anda teatud privileege. See algas varade tagastamisprotsessist ning kestab siiani. Mõnes riigis nimetatakse seda organiseeritud valgekraeliste kuritegevuseks, mis leiab aset nende inimeste seas, kellele valijad on andnud oma hääle. Ehk – nad on neid usaldanud läbi viima Eestile kasulikku pikaajalist poliitikat. Loomulikult ei hakka elamislubade juhtumit uurima mitte ükski institutsioon, sest tegu on JOKK-skeemiga. Eestisse tuuakse väärt kapitali (ehkki IRL-i ideoloogia kontekstis on see kahtlase värviga, kuid raha ei haise, kui see läheb omadele), valitsus ergutab majandustegevust ja kõik on selle eest ülimalt tänulikud.
Seoses elamislubade loo avalikustamisega teeb mulle väga suurt muret Eesti sisejulgeolek, selle haavatavus. See tähendab, kuidas sise- ja välisjõududele antakse lihtsalt vaba voli orkestreerida skandaale, mis pööravad paljud meie arvamused pea peale, nõrgestavad meie poliitilist süsteemi. Meie aga lihtsalt vaatame pealt, kuidas elanikel tõmmatakse nahk üle kõrvade.
See lihtsus, kuidas erinevad institutsioonid neelavad konksu sügavalt alla, paneb ahhetama. Päris imetabane, kuidas minnakse mööda paljudest põhiküsimustest, mis avaksid skandaalide olemuse ning nende tekkemehhanismi. Käib üks lõputu ratsutamine nähtuse pealispinnal. Aga küllap on see taotluslik, sest süüvimine probleemi tooks esile veelgi valusamad asjad. Mine tea, ehk mõni asi variseks kokkugi. Seepärast panevadki erinevate erakondade poliitikud seljad kiiresti kokku, et asi saaks kiiresti ära lahendatud. Antud juhtumi puhul on skandaali kaks osalist taandunud valitavatelt ametikohtadelt. Peab ütlema, et see on Eesti poliitilise kultuuri uus tase. Seni ei pole ju poliitikud naljalt soojadelt kohtadelt lahkunud. Kiire lahendusega suurendati tõenäosust, et skandaal ei kestaks üle nädala. Kahe ministri säilitamine tähendab aga skandaali käsitluse pikenemist. Ehk on see isegi väga hea, sest loodan, et Juhan Parts võtab migratsioonipoliitika nüüdsest tõsisema analüüsi alla. Vaadatakse läbi tööandjate seisukohad ning kaalutakse seda julgeolekupoliitiliselt, analüüsitakse läbi võimalikud ohud ja kontrollimehhanismid ning seatakse need eestlaste kui rahvuse säilimise kaalukausile.
Skandaalide puhul häirib mind asjaosaliste madal poliitiline eetilisus. Ärieetika aspektist ei ole ju nendele tehingutele midagi ette heita. Müüdi teenust, mille hinda soostus teatud osa inimesi maksma. Kõik vastab ju seadustele.
Ilmselt võib ühele aadressile registreerida ka pesatäite kaupa inimesi. Ma ei kujuta küll ette, mis seadus Eestis võimaldab seda teha. Kui see seadus eksisteerib, siis ongi tegu ju sügavalt korruptiivse seadusega. Nõnda sünnivad ju varifirmad ja varimajandus. Aga ju on see siis Eestis kellelegi kasulik, et midagi sellist lubatakse.
Mulle näib, et iga poliitikut peaksid kaunistama vähemalt kaks nähtust: au ja eetilisus. Ma ei kujuta endale ette, et mind lähetatakse mingisse riiki sealsete valimiste vaatlejaks ja vabal ajal külastan kliendina sealset bordelli. Oma valimiste vaatluse aruandes olen väga kuri valimisprotseduuride rikkumiste pärast. Ma ei kujuta ette, kuidas saab purjuspäi vastuvõtul arusaamatut kõnet pidada Eesti riigi nimel. Aga võta näpust, ka sellisel viisil saab Eesti riiki esindada. Ma ei kujuta ette, et äriloogikast või muudest loogikatest ja eesmärkidest ning huvidest lähtudes võib poliitik unustada poliitilise eetika. Poliitik ei olda kaheksa tundi päevas, vaid 24 tundi ning pidevalt – kuniks ollakse poliitik.
Lõpuks – tahaksin teada saada, kuidas asjad ikkagi tegelikult olid. Aga ma olen päris kindel, et seda ma ei saa eales teada, kahjuks.
