Kui koolist saab staatusesümbol
Tallinnas pole see nii olnud ja kõige vähem on sel kevadel. Koolikatsetest räägitakse nii töökohtades kui ka sõprade ringis. Lapsevanemad on mures ja närvilised. Milleks seda vaja on? Nüüd, kui koolikatsed on läbi, kuid paljud lapsed alles ootavad oma saatust, on õige aeg veel kord rääkida sellest, kuidas alustavad kooliteed Tallinna lapsed.
Seda, kas uus kooli määramise kord on hea või halb, ei ole mõtet küsida Tallinna kesklinna koolide õpetajatelt või juhtidelt, kes on ajakirjanduses palju sõna saanud. Õpetajale, kelle amet on alati olnud raske, on lihtsam, kui ta saab õpetada valitud koosseisuga klassi. Mõnigi koolijuht naudib oma jõupositsiooni haridusparunina, kelle juurde tullakse müts näpus ja kes ajakirjanduses tema kooli konkureerivate laste arvuga teistega võidu kiitleb.
Koolikatsete süsteemi plusside ja miinuste kohta ei tasu küsida ka neilt vanematelt, kellele katseteralli lõppes õnnelikult. Lõpp hea, kõik hea, nagu ütleb vanasõna. Ometi on isegi suure konkursiga koolidesse sisse saanud laste vanemad tunnistanud, et närvipinge oli suur ja ajuti ei jäänud ka lapsed sellest puutumata.
Tallinna koolimääramise korra kohta tuleb ennekõike küsida nende laste vanematelt, kelle lapsed ei saanud sisse ühtegi valitud kooli ja kellele haridusameti komisjon määrab kooli, mis ei asu selles viletsa ühistranspordivõrguga linnas nende kodu lähedal. Tallinn käsitleb elukohajärgse koolina linna piires asuvat kooli, lubades tagada igale lapsele koha mõnes neist. Väitega, et koolikohti on Tallinnas rohkem kui lapsi, näib kõik korras olevat. Sisuliselt on elukohajärgsus siin aga sõnakõlks ja hulk lapsi sunnitakse käima koolis kodust kaugel. Kutsun ajakirjanikke üles nende laste ja lastevanemate häält kuuldavaks tegema. Alles siis, kui oleme ära kuulanud nende lood, võime otsustada, kui hea või halb see uus kord on.
Kesklinna näide
Uue korra probleemid saavad nähtavaks, kui vaadata konkreetseid Tallinna piirkondi. Nagu näitab statistika, on Tallinna kuulutamine üheks piirkonnaks õhutanud koolidele amoki jooksmist ja kesklinnas on konkurss kasvanud mitte ainult nn eliitkoolides, vaid ka pikemat aega piirkonnakoolidena tegutsenud õppeasutustes. Kesklinna elanikuna saan oma kandist näiteks tuua Jakob Westholmi gümnaasiumi ja Tallinna ühisgümnaasiumi. Uus kord kasvatab võimalust, et neist koolidest jäävad välja kooli lähedal elavad lapsed, kes varem suurelt jaolt neis koolides õppisid. Kui nad kesklinna ainsasse kooli, kuhu katseid ei toimunud, ära ei mahu, kuhu lähevad nad siis? Ajakirjandusest on käinud läbi pakkumine, et need lapsed võiksid minna Kristiine gümnaasiumisse, mis asub Nõmme teel. Lapsevanemana pean vastuvõetamatuks, et minu laps peab minema kooli nii kaugele, sest kodu lähedal asuvad koolid on täis lapsi muudest linnaosadest ja Tallinna ümbruse valdadest, mille elanikud kasutavad endiselt fiktiivse sissekirjutuse võtet. Aga isegi praegu, kui see mind isiklikult ei puuduta, on mul õudne mõelda, et elan riigis ja linnas, kus lapsi, kel läks katsetel halvemini kui teistel, karistatakse sellega, et nad peavad käima koolis kodust kaugel.
Ebaõiglane on süüdistada vanemaid amokijooksus. Kuigi linn reklaamis oma uut korda kui lapsevanemaile valiku pakkumist, võeti igasugune võimalus selles tsirkuses mitte osaleda. Kui elad kesklinnas ja kõikidesse koolidesse on suur konkurss, aga sa ei tea, kui suur täpselt, oled paratamatult sunnitud panema lapse kirja mitmesse kooli, et õnnestumisvõimalus oleks võimalikult suur. Koolikatsete süsteem kihistab koole, tekitab ühelt poolt neid, kuhu kõik pürgivad, ja teisi, kuhu keegi oma lapsi panna ei taha. Ja õhutab selle kaudu ka amokijooksu. Kui neid poleks, koolide tase ühtlustuks ja vanemad võiksid panna oma lapse muretult kooli, mis on neile kõige mugavam. Võib väita, et tung teatud koolidesse oli ka vana süsteemi probleem. Kuid uus kord ei püüagi seda probleemi lahendada, vaid on ajanud olukorra hullemaks.
Nagu mõnigi koolikatsete teemal sõna võtnu on märkinud, on see süsteem seotud laiemate valikutega ühiskonnas. Esimene valik puudutab küsimust, kas saavutame haridus-süsteemis parema tulemuse, kui võtame suuna ühtlasele heatasemelisele haridusele, või lahutame „võimekamad” lapsed „vähem võimekatest” ja harime neid eraldi. Koosharimine on küll õpetajatele töömahukam, kuid ometi parem, sest võimaldab ühtedel teistest innustuda ja teistel õppida ligimest arvestama.
Valides laste sõelumise, on praeguste koolikatsete puhul suureks küsimärgiks sikkude ja lammaste eristamine esimeses klassis. Lapsevanemana tean, et katsetulemus ei näita mitte ainult lapse võimeid, vaid ka drilli, mis talle on tehtud. Siin mängib rolli nii vanemate rahakott (eelkoolid on kallid) kui ka aeg, mis emal-isal on lapsele pühendada. Ja on vale teha vanemate valmidusest end töölt lahti võtta ja aastakese või pool lapse koolisaamisega tegeleda, lapsevanema headuse mõõdupuud. Omaette valus küsimus on veel, kuidas tagada katsete ausus ja välistada see, et Tallinnas saaks koolikohta hankida tutvuste või teenete eest. Seega valib praegune süsteem mitte ainult andekaid, vaid ka paremal järjel ja motiveeritumate emade-isadega lapsi ja sõelumine ei täida oma eesmärki.
Tara ehitada ei saa
Siit jõuamegi teise valiku juurde. Kui mõnigi riik kasutab võimetel põhinevat meritokraatlikku süsteemi, et tasakaalustada haridussüsteemiga sotsiaalset kihistumist ja viia lapsi tippu sotsiaalsest taustast sõltumata, siis Eesti süsteem toimib praegu vastupidi, süvendades sotsiaalset kihistumist. Ühtedes koolides õpivad lapsed, kellele vanematel on kulutada rohkem aega ja raha, teistes need, kelle areng ei vasta meie koolikatsete väljatöötajate kujutlusele musterlapsest või kelle vanemad on vähem motiveeritud.
Arusaam elust kui pürgimisest haljale oksale, kus saaks tegemist teha vaid omasugustega ja unustada, et teistsugused on üldse olemas, on Eestis ju laialt levinud. Koolikatsed on selle arusaamaga täies kooskõlas. Lapse kool on Tallinnas muutunud staatusesümboliks. Kuna mina pooldan ideed, et inimesed, ka kõige rikkamad ja edukamad, ei saa elada hästi ühiskonnas, kus on suur kihistumine, sest haljale oksale ei saa tara ümber ehitada, toetan ma koolisüsteemi, mis kihistumist tasakaalustaks. Koolisüsteem, mis ei sõelu lapsi esimeses klassis, vaid võimaldab neil kasvada kogukonnas ja vaevub kohtlema iga last kui andekat ja arenemisvõi-melist, annab paremaid tulemusi – nii hariduse enda kui ka ühiskonna sidususe seisukohalt.
Kui riik või linn peab vajalikuks harida piiratud arvus koolides võimekaid lapsi teistest eraldi, siis peab ta sellest hoolimata tagama teistele võimaluse käia koolis oma kodu lähedal ega tohi sundida neid tundide kaupa kooli ja kodu vahel seiklema. Praegust riigi raha eest toimuvat, mõnedele lastele kurbade tagajärgedega tsirkust on piinlik vaadata.
Varem samal teemal:
Peeter Kreitzberg „Koolikatsetest ei võida keegi”, 21.4
Imbi Ernits-Kaljuste „Kuidas mu poeg koolikatsetel käis”, 20.4
Külli-Riin Tigasson „Teie laps ei saanud sisse”, 19.4
