Kui meri on täis elektrituulikuid
Paljusid hädasid, mida seostatakse maismaale rajatavate tuulikutega – enamik neist pole seotud mitte niivõrd looduse-
ja keskkonnaprobleemidega kuivõrd ebamugavustega inimestele –, saaks avamere tuuleparkide puhul vältida. Lisaks on merel tuult rohkem ja on ruumi suuremate tuulikute ehitamiseks.
Eesti elektrimajanduse arengukavas seisab, et 2018. aastaks peaks Eesti maismaatuuleparkide võimsus olema 400 ja meretuuleparkidel 500 megavatti (võrdluseks: praegu on põlevkivijaamade tootmisvõimsus 1660 MW). Tuuleenergeetika on Eestis viimastel aastatel olnud üks kiiremini arenevaid taastuvenergia valdkondi. Kui maismaal on juba hulk toimivaid tuuleparke ja mitmed projektid arendusjärgus (tuulikute koguvõimsus Eestis on 115 megavatti), siis tuuleressursi poolest rikkamatel merevarustel ei ole püsti ühtegi generaatorit.
Suuresti seisab kolme arenduses oleva avamere tuulepargi projekti käivitamine juriidiliste küsimuste taga. Kahe projekti jaoks (Nelja Energia arendatav Hiiumaast loodesse ja põhja poole jääv hiigeltuulepark ning Neugrundi madalale kavandatav OÜ Neugrund 27–29 tuulikust koosnev projekt) on vahepeal ka läbi viidud ja suures osas lõpetatud vajalikud keskkonnauuringud. Ametlikku keskkonnamõju hindamist pole saadud siiski alustada puuduva juriidilise mehhanismi tõttu. Ilmselt samal põhjusel on jäänud ka avalik arutelu avamere tuuleparkide mõju ning kasu ja kahju kohta pinnapealseks.
Kullapalavik meres
Kogu maailmas on seni avamere tuuleparkide rajamist takistanud eelkõige rajatiste kõrge ehitusmaksumus ja ebatäiuslik tehnoloogia (avamerel on tuulikutele mõjuvad loodusjõud oluliselt teised kui maismaal). Aga tehnoloogia areneb ja riigiisad leiavad kindlasti lahenduse, kuidas merepõhja lühemaks või pikemaks ajaks kasutusse andma hakata.
Ja siis pole kaugel olukord, kus ametniku lauale prantsatab kuhi taotlusi suuremate ja väiksemate projektidega eesmärgiga hakata hõivama meres asetsevaid alasid. Merealade ruumilise planeerimise põhimõtete väljatöötamine on Läänemere piirkonnas alles algusjärgus, samal ajal kui surve merealade majanduslikule käibele võtmiseks kasvab. Tagajärjeks on nn kullapalavik ehk tormijooks väärtuslikele merepõhja kruntidele, eelis-järjekorras rabatakse muidugi ära madalamad, rannikule lähemal asuvad alad. Maailmapraktikast on võtta ka sellelaadsete protsesside korraldamise eeskuju. Näiteks on Hollandis olemas avamere tuuleparkidele kauguspiirang rannajoonest eesmärgiga, et rannas seisjale ei oleks avameres asuv tuulepark nähtav ja talle jääks „avatud, loodusliku” ranniku mulje.
Kuid kas me oleme võimelised ja valmis praegu selliseid otsuseid vastu võtma? Tegu on ikkagi täielikult uue ressursi kasutuselevõtuga. Probleeme on siin nii eetilist, filosoofilist kui ka tehnilist laadi. Merekeskkonda ja merepõhja on inimene tunduvalt vähem koormanud kui maismaad. Merd oleme kasutanud vaid transpordikeskkonna ja kollektiivse prügimäena (või õigemini solgiauguna) ja vähesel määral oleme tarbinud ka mereökosüsteemi toodetud orgaanilist ainet (eelkõige kalavarusid).
Merepõhjast on suurem osa inimkasutusse võtmata. Siinkohal meenub mulle diskussioon ühe kunstiakadeemia värske arhitektuurimagistriga, kes nägi avamerealades avanevat suurt tööpõldu ruumikujundajatele, kuna seal on tegemist tohutu suure n-ö hõivamata tühja ruumiga, võrreldes maismaaga, kus enamik ruumist on juba täidetud.
Minule kui inimesele, kes on harjunud kõike vaatlema rohkem looduse seisukohast, aga näib merekeskkond veel ainsa meie läheduses oleva keskkonnaosana, mida inimene ei ole suutnud täielikult ära rikkuda. Me oleme küll halvendanud merekeskkonna kvaliteeti, suunates merevette mürgiseid aineid ning väljapüüdmisega hävitanud kala- ja loomaliike, kuid enamik ruumist allpool merepinda eksisteerib siiski oma (loodusliku) seaduspära ja reeglite järgi.
Suurte tehniliste projektide käivitamisega merekeskkonnas avaldame loodusele mõju, mille hindamiseks meil puuduvad teadmised ja kogemused. Avamere tuulepargid on maailmas väga uus teema ja ei ole piisavalt kogemusi, et hinnata eriti just suurte projektide pikaajalist mõju. Lisades siia Läänemere unikaalsuse, peaksime olema topelt ettevaatlikud selliste otsuste langetamisel.
Ma ei ole taastuvenergia, eriti tuulenergia ja -parkide vastane. Muret teeb vaid see, et suurte projektide puhul unustatakse teinekord vajadus kaaluda alternatiive (nagu ka gaasijuhtme projekti puhul) ja võtta arvesse väärtusi, mida päris otse ja kohe rahaks ümber arvutada ei saa. Kas on ikka õigustatud meie ühise, üsnagi piiratud ressursi kasutamine hiigelprojektidele, mis võivad küll toota kellelegi suurt kasumit, kuid mille järgi otsene vajadus puudub? Tasakaalus ja jätkusuutlik areng eeldab ressursside mõistlikku kasutamist proportsioonis tänapäeva vajaduste ja tulevaste põlvkondade huvidega.
