Kui paindlikud on Eesti palgad?
Kuna euroala liikmed oma valuutat devalveerida ei saa, siis on üks väheseid alternatiive palkade langetamine. Nagu me kõik teame, on see problemaatiline: inimesed (ja kohati ka ettevõtted) ei taha, et palgad alaneksid, ja erinevalt Eestist on palkade langetamine valdavas osas Euroopa riikides haruldane.
On hulk teoreetilisi põhjuseid selgitamaks, miks palgad ei alane – alates ametiühingute vastuseisust ja töölepingutest tulenevatest takistustest. Üks peamine põhjus paistab aga siiski olevat see, et töötajad peavad palkade langetamist ebaõiglaseks. Kõige paremini ilmestab seda Nobeli preemia laureaadi Daniel Kahnemani ja tema kaasautorite poolt juba 1986. aastal avaldatud artiklis toodud näide. Selles paluti inimestel anda hinnang hüpoteetilise ettevõtte tegevusele, mis on väikeses kasumis, tegutseb piirkonnas, kus valitseb suur tööpuudus ja hinnatõus on 0%, ning kuna töö soovijaid on piisavalt, siis otsustab ettevõte langetada palkasid 7% võrra. 62% inimesi pidas sellist käitumist ebaõiglaseks. Seejärel paluti samadel inimestel veel kord hinnata sama ettevõtte tegevust, kuid eeldusel, et piirkonnas on suur hinnatõus (12%) ja ettevõte tõstab palka 5%. Kuigi palga ostujõu seisukohast peaksid need kaks alternatiivi olema võrdväärsed (töötaja reaalpalk väheneb 7% võrra), hindas vaid 22% vastanuid sellist käitumist ebaõiglaseks. Lääneriikide tööandjaid hoiab palku langetamast ka hirm, et palga langetamine toob kaasa töötajate rahulolematuse, mis omakorda viib väiksema tootlikkuseni.
Uuringud on näidanud, et palkade jäikus on riigiti küllaltki erinev. Nagu 2009.–2010. aasta sündmustest võib järeldada, ei saa palgad Eestis väga jäigad olla. Mõnevõrra keerulisem küsimus on: miks suurenes meie tööpuudus hoolimata paindlikest palkadest ikkagi ligi 20%-ni?
Paindlik palk ja suur töötus
Vastust tuleb otsida sellest, milliseks oli kujunenud majanduse struktuur enne kriisi algust. Nende ettevõtete jaoks, kes tegutsevad suurel turul ja toodavad tooteid, mille järele on püsiv nõudlus, on palkade langetamine reaalne alternatiiv koondamisele, sest tootmiskulud on majanduse ülekuumenemise käigus liiga suureks muutunud. Ent palkade langetamine ei aita eriti neid ettevõtteid, kes tegutsevad väiksemahulisel turul, mida majanduskriis otseselt mõjutab. Hea näide on sisenõudlusel põhinev ehitusturg. Kui eluasemelaenud ja sellest tulenevalt ka nõudlus uute eluasemete järele kokku kuivas, siis ei olnud enam eriti vahet, kas palgad langevad või mitte – nii suurele hulgale ehitajatele ei olnud lihtsalt enam tööd.
Hoolimata sellest, et palga vähenemine toob meile igapäevaelus kaasa terve hulga ebameeldivusi, tuleks Eesti palgapaindlikkust siiski pidada positiivseks nähtuseks. Kuigi paindlikud palgad ei suutnud tööpuuduse kiiret kasvu ära hoida, on põhjust arvata, et jäikade palkade tingimustes oleks see kujunenud oluliselt suuremaks ja ka majanduse taastumine oleks võtnud oluliselt kauem aega.
