Ligi aasta tagasi tunnistas seadusandja tänased 16-aastased noored piisavalt arukaks osalemaks kohalike omavalitsuste volikoguse valimistel. Mina isiklikult ei pea seda küll õigeks, kuid ometigi leidis valimisseaduse mõttes alaealiste teovõime laiendamise ettepanek riigikogu enamuse toetuse. Tekib õigustatud küsimus, kas tegemist on üksiku juhtumiga või tähendab see soovi saavutada laiemat kokkulepet poliitilise suuna muutmiseks?

Vana Euroopa mudel

Vana Euroopa riikide noortel on täna meie omadest erinev mõttelaad. Nende elumudeli erinevust illustreerib vast kõige paremini isiklik kogemus Belgiast, kus 27. aastane noormees tegi kõigile välja oma esimesel töökohal saadud esimese palga puhul. Lähimal uurimisel selgus aga, et noormees pole sugugi erand, sest erandlik on hoopis meie riigi näide, kus esimesed töökogemused saadakse hiljemalt ülikooli algusaastatel. Selline noortele antud võimalus on kahtlemata nende ühiskondade saavutus, kuid on see täna enam jätkusuutlik? Kas selline olukord on parem või halvem jäägu igaühe enda otsustada, kuid usun, et minu vanemad või vanavanemad oleksid siinkohal sama üllatunud kui mina.

Tööturu vajadused

Kooliperioodi lühendamisel on muidugi terve rida vastuargumente, millest peamine on see, et tänane töötaja peab olema hea haridusega. Lihtsa töö teevad ära masinad ning tulevikus see tendents aina süveneb. Olen nõus, et kõrgema palgataseme ja arenguga riikide hulka jõudmiseks peab meie keskmine töötaja oskama midagi enamat, kui lihtsalt lugeda ja kirjutada - see aga eeldab põhjalikumat haridust. Kui paarkümmend aastat tagasi moodustasid suurimate ettevõtete põhivara enamjaolt masinad ja seadmed, siis täna maksavad patendid, litsentsid jm immateriaalne vara tunduvalt enam kui ettevõtte muu vara. See varaklass ei tähenda aga midagi muud, kui ettevõtja arendustegevust ja lõppkokkuvõttes haritud töötajate töövilju.

Kindlasti ei ole täna ega homme mõtet valida gümnaasiumitee, kui sellega kavatsetaksegi piirduda - ilma kindla erialata haridus on paraku kõige konkurentsivõimetum valik. Tänast riikidevahelist konkurentsi vaadates võib öelda, et määravaks edufaktoriks ongi see, kas riiklik haridussüsteem suudab produtseerida piisaval määral kaasaegse haridusega tööjõudu.

Sotsiaalsfäär raskustes

Eesti demograafiline struktuur on tinginud vajaduse tõsta pensioniiga. Selle põhjuseks on tõsiasi, et töötavate inimeste osakaal väheneb ja pensionäride arv aina kasvab. Seoses keskmise eluea kasvuga on vaadeldav tendents ühesugune kõikjal maailmas ning hoolimata üldisest rõõmust selle üle, et inimesed elavad üha kauem, toob see kaasa ka paratamatu vajaduse suurendada sotsiaalkulutusi, seda eeskätt siis pensionile ning ravile.

Olukorrast väljapääsemiseks on kaks teed, kas suurendada sündivust ehk inimeste arvu, kes oma maksudega peavad sotsiaalsüsteemi üleval, või üritada kärpida teisest otsast - tõsta pensioniiga. Eesti on täna juba ära kasutanud esimese õlekõrre ja valinud pensioniea tõstmise.

Sündimuse statistika ning jätkuv väljaränne seab tulevikus ette ainult halvad valikud. Täna peitub kasutamata reserv ainult inimeste varajasemas tööellu astumises. Mida varem hakatakse maksma makse, seda väärikam saab olema pensionäri elupõlv. Samas ei tohi aga kannatada hariduse kvaliteet, sest muidu ei aita homme juba enam ka pensioniea tõstmine. Need on valikud, mille osas peaks Eesti ühiskonnas täna toimuma diskussioon ja sündima kokkulepe.