Kui poliitik kipub pildile

Eelmises meediapilte analüüsivas artiklis (“Sõna teener ja valitseja”, EPL 22.02) rääkisin muu hulgas põgusalt valimiste fotogeensusest ja poliitikute positiivse kujutamise võtetest.

Mitme möödunud ja saabuva sündmuse valguses on nüüd põhjust sel teemal pikemalt peatuda.

Kõigepealt: mida tähendab fotogeensus? See tähendab kujutatava omadust olla fotol meeldiv ja kena (passiivsemad omadused), aga ka mõjuv ja karismaatiline (aktiivsemad omadused). Paljud poliitikud on loomuldasa kaamera soosikud. Meenub lahkunud president Lennart Meri, kelle kohta Ingmar Muusikus (“Muusikus, las ma teen sinust ühe pildi”, EE 16.03) on öelnud: “Lennart oli fotograafide suur lemmik. Head pilti oli temast lihtne teha, selle mängis ta sulle tihtipeale ise kätte.”

Rätsepad ja ilukirurgid

Ent palju on ka selliseid poliitikuid, kellel kaasasündinud “fotogeen” puudub ning mõjukuse tõstmiseks tuleb kasutada abivahendeid. Esmalt tulevad loomulikult appi juuksurid, jumestajad ja rätsepad, ekstreemsematel juhtudel ka ilukirurgid. Plastilisi operatsioone on tunnistanud Itaalia maineteadlik peaminister Silvio Berlusconi, kelle kohta sealsed ajalehed kirjutasid, et “uue välimusega valmistub Berlusconi tulevasteks valimisteks” ja “kavaler on taastanud välimuse, mis domineeris aastatetagusel valimisrallil”.

Näol on üldse määratu semiootiline potentsiaal. Seda taipas ka NL-i riigitegelane Lavrenti Beria, kes vaimustus oma näost ühel fotol niivõrd, et lasi selle paigutada ka mitmele teisele fotole – aeg ja ruum muutusid, aga Beria “õnnestunud” näoilme jäi samaks. Lisaks näole loevad iseäranis palju kehahoiak, nurk ja plaan, mida puudutasin lühidalt eelmine kord.

Abivahenditena kasutatakse ka fotosse lülitatud sümboleid. Foto piiritletud ruumis langeb osa nende särast ka isikule, kes sümbolitega koos poseerib. Poliitikute lemmikud on kahtlemata riiklikud ja rahvuslikud sümbolid (lipp, vapp, rahvariided, rahvusvärvides ja sõjaväelised aksessuaarid jne). Olulised on ka teatud elustiili, näiteks sportlikkust, ning muid väärtusi ja hoiakuid, näiteks perekonda ja religiooni demonstreerivad sümbolid. Semiootik Roland Barthes ütleb: “Fotograafia tõepoolest lausa sŠantazŠeerib vaatajaid niisuguste moraalsete väärtustega nagu isamaa, armee, perekond, au, võitlus…”

Usuteemat rakendavad Eesti poliitikud küll vähe, eriti võrreldes USA presidendiga, kes kasutab nii verbaalseid (“ristisõda terrorismi vastu”) kui ka visuaalseid (ametivande andmine, käsi piiblil) usulisi sümboleid.

Ülaltoodud sümbolid on tavaliselt tähenduslikult mitmekihilised. 1999. aastal kehkles Edgar Savisaar valimisplakatitel poksikinnastega. Vaevalt oli see sportlik atribuutika mõeldud sümboliseerima sportlikku eluviisi (esmane ehk denotatiivne tähendus), pigem ikka poliitilist agressiivsust, pealehakkamist ja julgust (teisene ehk konnotatiivne tähendus).

Abivahenditeks on ka sündmused ja muud isikud. Mida suuremad sündmused ja heroilisemad isikud, seda säravam oreool ümbritseb nendega koos figureerivat poliitikut. Kes ei mäletaks möödunud olümpiamänge, mida kajastavatel piltidel poseerisid päevakangelastega võidu Eesti riigitegelased? Nimetatud päevakangelased on nagu fotograafilised prostituudid, üheööliblikad, keda poliitikud kas tahtlikult või enese teadmata kindlatel hetkedel ära kasutavad. Loomulikult on populaarne esineda ka koos kõikvõimalike vähemuste ja n-ö pööbliga, kellega samastumine lisab poliitikule vastavalt kas tolerantsi või rahvamehelikkust ja maalähedust.

Mööda ei saa minna president Meri lahkumisest, mille kohta pressinõukogu esimees Tarmu Tammerk eelmises meediakriitika rubriigis (artiklis “Väärikas meediakaja”, EPL 29.03) tabavalt ütles, et “liiga paljud soojendasid end kadunud riigimehe mälestuse paistel” ning domineeris zŠanr “mina ja Lennart”. Selles pole midagi imestamisväärset, sest Meri on ise muutunud isamaalisuse ja poliitilise kõlbluse sümboliks, kasulikuks abivahendiks kelle iganes poliitiliste aktsiate tõstmisel.

Foto kui peegel

Kirjandusteaduses kõneldakse parallelismist ehk mõtteriimist: ühe ja sama mõtte korduvast väljendamisest teisendatud kujul. Vorm muutub, aga sisu jääb samaks. Säärast stiilivõtet võib täheldada ka ülalkirjeldatud mehhanismide puhul: fotosse lülitatud sümbolid, sündmused ja isikud varieeruvad, kuid kindel tähendus ja eesmärk – luua võimaliku valijaga isiklikku sidet; näidata atribuutide valikuga, et jagatakse ühist identiteeti ja sarnaseid väärtusi; luua endasse soodsalt suhtumist – korduvad ja kinnistuvad. Jällegi tasub tsiteerida Barthes’i: “Foto on peegel, kust saab välja lugeda lähedast ja tuntut, ta pakub valijale tema enda kujutist. (…) Valija leiab, et pilt kujutab ja heroiseerib teda ennast, teda kutsutakse hääletama iseenda poolt.”

Loomulikult ei näe igal poliitikut kujutaval pildil räiget butafooriat ega tahtlikku tähenduste loomist. Poliitikud, kõrgendatud tähelepanu all olevad avaliku elu tegelased, satuvad piltidele kõikvõimalikes olukordades. Alati ei tasu kahtlustada ka fotograafi, kes teeb lihtsalt pildi ega mõtle tekkivatele teisestele tähendustele. Näiteks foto nurga ja plaani valiku põhjused võivad olla puhttehnilist, mitte ideoloogilist laadi.

Kõikvõimalikud sümbolid, motiivid ja kõrvaltähendused võivad tekkida alles hiljem, sõltumata pildistaja või pildistatava algsetest kavatsustest. Neid võib aktiveerida mõni kindel aegruumiline kontekst ning auditooriumi teadmiste ja tähelepanu ulatus. Küllap oleks palju elevust tekitanud K-kohukese reklaam toiminud hoopis teisiti valimistevälises kontekstis või mõne turisti puhul, kes oleks reklaami dekodeerinud meie kultuuriruumi seisukohast ebapädevana, oskamata seostada kindla partei ja kohukese visuaaliat.

Selles mõttes pole ükski foto (nagu igasugune tekst semiootikas) mitte lõpetatud ja staatiline, vaid arenev ja dünaamiline, sünnitades erinevaid tähendusi ning muutudes koos oma vaataja ja ümbritseva maailmaga. Kõike ülaltoodut tasub meenutada ka juba alanud valimiskampaaniate valguses.

Autor tänab Mart Lättet artikli kirjutamisel osutatud abi eest.