Kui suurt valet me vajame?
Lühidalt kokku võetuna seisneb artikli sõnum selles, et inimestel ja rahvastel on informatsioonilise enese-määramise õigus, ainult nemad ise tohivad otsustada, mis on nende kohta käiv tõde ja mis mitte. „Keegi ei saa meid sundida tõde rääkima, kui me seda ise ei taha,” ütleb akadeemik ning rõhutab, et „ei tohi ennast lasta petta ettekujutusest, et ainult tõe mõõgaga on võimalik tagada enda kestmine”. Mida sellele lisaks tuleb kasutada, võib järeldada igaüks ise.
Kõigepealt tahaksin ilma igasuguse irooniata avaldada tunnustust Diplomaatia toimetusele, kes otsustas lugupeetud poliitikut mitte säästa ning tema vaated laiemale avalikkusele kättesaadavaks teha. Lääneriikides leiaks selline ideoloogia mõistmist tõenäoliselt vaid holokausti-eitajate hulgas, mis on paljudes demokraatlikes riikides teadupärast kriminaliseeritud, aga isegi seal, kus ei ole, tuleks selliseid vaateid väljendaval ministril ja poliitikul suure tõenäosusega saada jälle eraisikuks ja selleks jäädagi. Eestis aga on meil põhjust muretseda: kui selline artikkel ilmub veel valitsusse kuuluva ministri sulest ning valitsusläbirääkimiste ajal, siis ilmselt on hea poliitilise vaistuga Aaviksool tunne, et tema ideoloogia võiks leida hoopis mõistmist ja poolehoidu. Sestap kutsun siinkohal avalikult üles Reformierakonna ja IRL-i teisi ideolooge võtma seisukohta, kas niisugused vaated võiksid haakuda tulevase valitsuse üldise ettekujutusega ajaloost, tõest ja identiteedist.
Natsismi juured
Aaviksoo alustab oma mõttekäiku Fichte vaimus filosoofiliste spekulatsioonidega „mina” ja „mittemina” universaalsest ja olemuslikust vastasseisust. „Mina” on siin laiem mõiste, mille sisse „mahuvad naabrid ja sõbrad, koduküla rahvas, Rotary klubi ... oma rahvas või rahvus, teistel jälle oma usukaaslased”. Kusjuures „mina on alati hea, mittemina on parimal juhul neutraalne, aga üldjuhul ohtlik ja paljudel juhtudel halb, sest maailmas peab valitsema tasakaal...” Selliselt põhimõtteliselt antihumanistlikult positsioonilt ei ole muidugi mingi dialoog meist erinevatega võimalik, üle parda on pühitud suurem osa XX sajandi filosoofiast alates Buberi ja Levinasega ning igasugune võimalus mõelda, nagu sünniks „mina” dialoogis „teisega”, „mina” võimalus väärikuseks sellest, kuidas suudan mõista endast erinevat.
Fichte filosoofia muutus Napoleoni sõdade käigus teadupärast kiiresti natsionalismi ideoloogiaks, mille on lühidalt ja hävitavalt kokku võtnud Bertrand Russell: kuna Fichte meta-füüsiline ego oli reaalses maailmas sakslane, siis järelikult oli saksa rahvus ülem kõigist teistest. Natuke pehmemas vormis ütleb midagi sarnast ka Aaviksoo: Eesti riik peab põhinema eestlaste etnilisel emotsionaalsel enesemääratlusel. Praktikas tähedab tema arusaam igaühe õigust konstrueerida endast selline kuvand, nagu talle meeldib. Perealbumites leiame me pilte sünnipäevadest ja pulmadest, ütleb ta, mitte aga tülidest ja koduvägivallast. Sama õigus peaks tema väitel olema riigil ja rahval. Teisisõnu, meie ajalooõpikutest peaksid kaduma viited Saksa okupatsiooni ajal Berliini saadetud teatele, et Eesti on nüüd „judenfrei”, ja üldsegi mitte ilma eestlaste abita, või siis punase korraga kaasa läinud eestlaste kuritegudest. Leian, et me ei vaja sellist puhast ja ilusat identiteeti. Nagu iga teinegi rahvas, saame päriselt tunnetada oma minevikku ainult ilma selle tumedaid ja traagilisi tahke eitamata.
Ent kuigi ajalooteadvusel on eriti meie maailmanurgas oluline osa kollektiivse identiteedi kujundamisel, oleksin siiski kaugel sellest, et nõustuda väitega, nagu oleks meie päritolu meie identiteedi tuumik, sünnipärane loomus ja lugu meie sündimisest (eriti valel põhinev lugu) meie kalleim vara. Palju olulisemaks pean seda, kes oleme siin ja praegu ning kuhu oleme võtnud kursi. Aaviksoo seevastu asetab „meie tegelikud teod ja vead – need, mida parandada saab” alles neljandale kohale pärast geneesimüüte, rahvuslikke sümboleid ja rahvuslikke iseloomu-stereotüüpe, mis kõik nõuavad rohkem austust ja tähelepanu. Ma ei taha mingil tingimusel halvustada ühegi inimese identiteedi ühtki aspekti ning samuti nagu Aaviksoo pean eesti keele ja kultuuri säilimist ja arengut üheks Eesti riigi olulisimaks ülesandeks. Kuid eelistaksin, et sedagi täidetaks tegudega. Eestlase ja Eesti Vabariigi kodanikuna ma tahan tunda uhkust saavutuste ja algatuste, mitte müütide ja sümbolite üle.
Õigus valedele
On küll mõistetav, et pärast seda, kui Eesti on saavutanud kõik oma reaalselt määratletavad eesmärgid, liitunud Euroopa Liidu, NATO ja euroalaga, võib edasine tulevik korraga tunduda liiga abstraktne ja hirmutav. Aga nii ei tohiks olla inimesega, kes on andnud nõusoleku kandideerida riigikokku. Võib-olla olen ka mina, nagu Aaviksoo halvustavalt ütleb, „valgustus-ajast hullutatud”, aga mu meelest on konsensuslik tulevikunägemine ainuke alus, millele võiks tugineda Eesti riiki ja kodanikkonda ühendav enese-määratlus, põhiseaduslik patriotism.
Kuid mängigem lõpetuseks ka saatana advokaati ja küsigem: kas Aaviksoo pakutud retsept võiks moraalseid kaalutlusi kõrvale jättes olla Eestile kasulik? Ka siin tuleb paraku vastata, et ei, ei ja veel kord ei. Esimene „ei” järeldub asjaolust, et mida me lubame endale, seda lubame ka kõigile teistele, ning ka Aaviksoo ütleb, et „oleks rumal panna pahaks nende riikide tegevust, kes samuti ei soovi alati tõde rääkida” (väide, millega ma pole nõus ning reserveerin endale rumala õiguse panna seda pahaks kõigile riikidele). Igatahes tähendab see vaikivat tunnustust Venemaal levitatavale sovetlikule ajalookäsitusele ning pole erilist kahtlust, kumb vale rahvusvahelises konkurentsis peale jääb.
Teine „ei” tuleneb riigisisese stabiilsuse seisukohast. Sest kui „õigus valedele” laieneb „kõikidele organisatsioonidele, kellel on mingilgi tajutaval tasemel eneseteadvus”, siis tähendab see, et näiteks Notšnoi Dozoril on samuti õigus valetada oma järgijatele ja me ei peaks seda kuidagi pahaks panema. Ja miks peaksid emotsionaalse enese-määramise õigusega venelased üldse järele mõtlema selle üle, mida nende perealbumist tuttavad uhkes mundris vanaisad võib-olla kunagi tegelikult tegid?
Ning kolmanda „ei”, ma loodan, ütlevad noored Eesti kodanikud, kes ei taha ennast identifitseerida valetava riigi ja primitiivsete geneesimüütidega. Ma loodan, et nad ütlevad selle „ei” järgmine kord valimiskastide ääres, mitte jalgadega hääletades, kuigi karta on, et mitte kõik neist ei suuda neli aastat oodata.
