Kui võtaks õige tööle... venelase?
Mõni aeg tagasi esinesin mitmekesisuse päeva puhul riigikogus toimunud seminaril, mille teemade ring keerles ümber klaaslae ja kogemuste, mis meie inimestel sellega on olnud. Mõeldud ei olnud ehitus- ega arhitektuurinähtust. Mul paluti rääkida sellest, kuidas muu emakeelega inimesed saaksid purustada Eesti riigiasutustes klaaslage ehk ületada takistusi, mis pidavat karjääris tekkima ainuüksi seetõttu, et nad ei ole põlisrahva esindajad ega räägi emakeelena eesti keelt.
Kohe, kui andsin nõusoleku üritusel esineda, palusin korraldajatel muuta minu sõnavõtu pealkirja. Nende pakutu kõlas „Kuidas purustada klaaslage?”, aga mina sõnastasin selle hoopis nii: „Kas klaaslagi on olemas?” Selles väljendus minu sügav veendumus, et isegi kui me ei saa inimeste värbamisel ja edutamisel kunagi 100% välistada kallutatud lähenemist ja kohatist jonnakat kiusu, on riigiasutuste väidetav klaaslagi teise emakeelega eestimaalaste karjääris siiski pigem kujutletav.
