Inimesed, kes kandideerivad presidendiks, pole minu jaoks mitte niivõrd kandidaadid, kuivõrd perekonnaliikmed. Sinu veider onu. Sinu põikpäine nõbu. Vaatad neid pidupäevalauas – olgu selleks 4. juuni ameeriklaste puhul või eestlaste jaanipäev – ning mõistad: „Oh ei, me tõesti peamegi valima ühe neist oma riiki esindama!” Ja mitte üheks päevaks, vaid terveks kümnendiks.