Kuidas jagada eliitkooli kohti?
Kuid on ka lapsi, kes saavad kooli valida, sest nende haardeulatuses on mitmeid koole. Igal aastal otsustab umbes 2000 peret, et nende laps on väärt eliitkooli. See karussell, mille sihiks on eliitkooli sissesaamine, lõpeb edukalt vaid iga kuuenda lapse jaoks. Ehk teisisõnu: kool valib lapse, mitte lapsevanemad kooli.
Järgmisel õppeaastal muutub koolidesse pääsemise kord, põhjuseks uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Tänini pole teada, kas jätkub osa koolide senikehtinud privileeg esimesse klassi lapsi valida või on kogu jagamisõigus omavalitsuste käes, kes töötavad välja koolivaliku põhimõtted.
Ideaalis võiks olla lapsevanematel (mitte koolidel) küll valik, kuid ei tohiks tekkida olukorda, kus valik on jõukohane vaid jõukamale ühiskonnakihile. Kuidas selleni jõuda? Sellest räägibki järgnev analüüs, mis tõukub ennekõike Tallinna ja Harjumaa koolivõrgu olukorrast.
Mure lapsele kooli leidmise pärast kihutab vanemaid esmapilgul naljakaid otsuseid tegema. Näiteks võtab mõnigi ema-isa lapse keskpäeval lasteaiast ja sõidutab ta paar korda nädalas pea üheksa kuu vältel kesklinna tasulisse eelkooli eliitkooliga tutvuma. Palgatakse eraõpetajaid ja konsultante (vahest ka nendest samadest eliitkoolidest), lapse elukohajärgne sissekirjutus vahetatakse koolikohajärgseks (näiteks Raua tänava sauna või vanalinna tuttavate ja töökaaslaste juurde). Ja nõnda edasi. Võidustrateegia viib mängijate uskumuste kohaselt eliitkooli ja sealt edasi mainekasse ülikooli.
Siiski ei arva me, et vanemate vabaduse piiramine koolivalikul teeks kõiki õnnelikumaks. On ju õnne üheks oluliseks tahuks õigus teha valikuid, tuginedes oma eelistustele ja arusaamadele. Näiteks mõni pere ei taha last panna mitte kodulähedasse kooli, vaid hoopis kooli, mis asub töökoha või vanavanemate lähedal.
Kõige enam hindavad aga vanemad koolivalikul elitaarsust. Kaheksa Tallinna populaarsema kooli umbes 500 õppekohale kandideerib üle 2000 lapse. Populaarsemates nendest kandideerib ühele kohale keskmiselt 5–8 last. Kui käia eelkoolis, siis on tõenäosus sisse saada keskmiselt 30%. Eelkoolitamata lastest saab eliitkooli vaid üks kümnest katsetel käinutest.
Loterii nii või teisiti
Niisiis panevad kõik, kel vähegi võimalik, lapsed eelkooli (kursustele, eraõpetaja juurde), kuid lapse sissesaamine on konkurentsitihedas keskkonnas ikkagi loterii. Eliitkoole, eelkoole ega selekteerivat vastuvõttu Eesti seadused eraldi ei käsitle. Et panna oma laps nii-öelda piirkondliku vastuvõtuga eliitkooli, selleks otsivad vanemad võimalusi oma laste kesklinna sissekirjutamiseks. Kuid see ei tähenda, justkui vanemad ei oleks õiguskuulekad või oleksid rumalad, vaid nad on lihtsalt sotsiaalses lõksus: kus kõik osapooled valivad küll parima käitumisstrateegia kõigist võimalikest, kuid kollektiivsel tasemel on tulemus ikkagi ebamõistlik. Ühiskonnal tasuks säärane olukord lõpetada ning leida mingi alternatiivne koolivaliku viis – kas või loterii kõigi soovijate vahel.
Euroopas ja Ameerikas on probleemi lahendatud erinevalt. Reeglina on lahendus turupõhisuse ja range ametkondliku määramise kesktee – näiteks arvestatakse kodulähendust ja seda, millises koolis käivad õed-vennad. Teaduskirjandus viitab, et laste varajane selekteerimine ei ole sotsiaalselt õiglane, sest laste võimeid võimendab selles vanuses pere sotsiaal-majanduslik seis. Põhikooli esimesel astmel selekteerivad lapsi väga vähesed Euroopa riigid. Küll on riikides kasutusel erinevaid koolivaliku mehhanisme.
Meie ettepanek on kehtestada nn Suur-Tallinnas mehhanism, mis annaks lapsevanematele valiku ja suurendaks nende laste arvu, kes pääsevad oma eelistustele vastavasse kooli. Koolidele see mehhanism valikut ei annaks – nemad peaksid lähtuma sotsiaalsetest eesmärkidest tulenevast prioriteetide pingereast.
Prioriteedid peaksid olema järgmised: (a) kodukoha lähedus ja õed-vennad samas koolis; (b) kodukoha lähedus; (c) õed-vennad samas koolis; (d) juhuslikult loodud number vms, mida on vaja ühesuguse prioriteediga laste eristamiseks konkurentsi tingimustes.
Väldib kadedust
Elukohajärgse koolivalikuga kaasneb aga suur probleem: võimalus elukohaga petta. Selle vältimiseks tuleks elukoht tõestada. Selleks tuleks esitada esiteks ostu-müügileping või üürileping, teiseks panga või maksuameti tõend, kus elukoht on peale märgitud, ning kolmandaks arve (prügi, telefoni, vee, gaasi jm eest), mis tõestaks, et eluasemekulusid tasutakse (viimase 60 päeva kohta). Tegelikele elanikele ei tohiks see olla liigne bürokraatiaga koormamine.
Mehhanism paneks omavahel kokku õpilaste perede eelistused ja koolid, eelistades prioriteetseid lapsi. Algoritme, mille alusel lapsi ja koole paari panna, on mitmeid. Lihtsustatult võiks see välja näha nii: jaanuaris peavad õpilased ja vanemad e-keskkonnas märkima ära koolieelistused, mida on vähemalt viis. Selleks et saada kodukoha läheduse prioriteeti, tuleb esitada haridusametisse kolm dokumenti elukoha õigsuse tõestamiseks. Süsteemi tuleb märkida ka õdede-vendade prioriteedi taotlemine. Mehhanism viib prioriteetide alusel kokku kooli ja õpilase ning väljastab vastava tõendi veebruari jooksul. Õpilane peab koolivaliku kinnitama veebruari lõpuks. Märtsis toimub lisavoor, kuna on võimalik, et eksisteerib õpilasi, kes ei saanud ühtegi oma eelistuste järgi määratud kooli. Aprillis kinnitatakse teise ringi määramised lõplikult. Selline mehhanism on efektiivne ja stabiilne, see maksimeerib õpilaste heaolu ega tohiks tekitada põhjuseta kadedust.
Tõsi, see mehhanism ei suuda lahendada kõiki koolivalikuga kaasnevaid probleeme (segregatsioon, elukohavalik ja selle mõju kinnisvarahindadele, õpilaste transport jne). Kuid ometi annab see lapsevanematele või-maluse lähtuda universaalsetest ja selgetest reeglitest ega kihuta inimesi arututele manipulatsioonidele.
