Kuidas ma pornoteemalt tabuteki tõmbasin

Lastega pornoteemadel rääkimine on aastaga läinud sobilikumaks, kuid muutuma peab ka kooli õppekava.

Pornotšikk, pornospetsialist, pornokuninganna, porno-uurija – need ja muudki „tiitlid” on saatnud mind alates ajast, kui valisin ülikoolis bakalaureusetöö teemaks noorte ja pornograafia kokkupuute. Tegin rohkelt intervjuusid nõustajate ja kooliõpetajatega, andsin teaduslikku materjali ühe teatrietenduse sünniks (Kinoteatri „Ei tao”), võitsin teaduspreemia, esinesin raadios, kirjutasin ajalehtedes ja lõpuks korraldasin arvamusfestivalil selleteemalise arutelu. Mõni arvab, et päris naljakas värk, teisel hakkab piinlik, kolmas arvab, et tegelen ise porno produtseerimisega, ja neljas läheb põskede õhetades internetis lehtedele, mille külastamise ajalugu saab kindlasti kustutatud.

Kuid kas märkasite selle veidi naljaka ja piinliku sissejuhatuse tõelist tuuma: noorte ja pornograafia kokkupuude? See on probleem, mis mind kõike seda tegema ajendas. Leppisin sellega, et kui oled noor kahekümnendates naine ja julged rääkida avalikult sellisest teemast nagu porno, siis küllap hakkab keegi ikka sind pornokuningannaks nimetama.

Kuidas mõista pornot?

Noorte ja pornograafia suhe on minu silmis üks lahendamist vajavaid probleeme, mis kaasneb meie digitaliseerunud ja seksuaalsust hindava ühiskonnaga. Noorte arusaam pornograafia vallas nähtu mõistmisest on äärmiselt puudulik. Kuid mida saan teha mina üksikisikuna? Kas minu sõnal ja teol on jõudu midagi muuta?