Kuidas mu poeg koolikatsetel käis
Aastaid on räägitud, kuidas vanemad registreerivad oma lapse kesklinna piirkonna elanikuks, mistõttu koolikatsetel püüavad õpetajad lapse käest pinnida tema „tulevase koolitee” kohta. Võib-olla just selle tõttu tahtsin kõike seda esimesse klassi mineva lapse vanemana ka oma silmaga näha.
Ka seekordsed koolikatsed näisid meedia suhtumise tõttu mööduvat loosungi „Tähtis on säilitada paanika!” all. Eelkoolis minu poeg käinud ei olnud, põhiliselt keeruka logistika ja ajapuuduse tõttu. Leidsin, et tavakooli minekuks pole tal seda lasteaias käiva lapsena vaja ning koolikatsete jaoks suudan talle lugemise, kirjutamise ja arvutamise muude koduste toimetuste kõrvalt ise selgeks õpetada.
Keeruline oli aga leida lugemisvara, mis sisaldaks lihtsas ladusas keeles mõnusa sisuga lugusid, mis suudaksid pälvida lapse tähelepanu. Selleks kõlbasid üle kümne aasta tagasi välja antud „Täheraamat” ja „Arvuraamat”, samuti Riina Paatsi ja Nerva „Aabits”.
Panin lapse kirja kaheksasse kooli, millest kuues toimusid katsed. Kaks kooli olid elukohajärgsed koolid, kuhu pääseb ilma katseteta. Ühe kooli tutvumispäeval suhtles direktor külastajatega pigem tõrjuva eel-arvamusega, et vanemad ei soovi oma lapsi sinna nagunii panna. Ka tulevased klassijuhatajad olid tüdinud ilmega, kuigi klassiruumid olid meeldivad ja polnud raske oma poega seal õppimas kujutleda.
„Kus on homme katsed?”
Tagantjärele olen rahul, et käisime proovimas nii mitmes koolis ega lasknud end heidutada südametu lapsevanema kuvandist, kes paneb oma lapse sundseisu. Saime tutvuda paljude koolidega ja laps sai igast koolist vahetu mulje. Poiss ütles, et mitte koolid ei vali teda, vaid tema valib koole. Olen tänulik kõigile koolidele, et testide ja vestluse tulemuste põhjal sain ettekujutuse oma lapse võimetest. Pealegi olime paari kuu jooksul koos õppides veetnud kvaliteetaega.
Väsitav oli järelekatsumine nende laste jaoks, kelle eri koolidesse tehtavad katsed sattusid samale päevale. Või siis neil, kelle katse toimus kell veerand kuus õhtul. Meie õnneks toimusid katsed eri päevadel kahel nädalavahetusel reedest laupäevani.
Mida siis mu pojalt uuriti? Kahjuks käitus poiss pärast teste nagu vene partisan, keeldudes pikematest selgitustest ega paljastanud, mida temalt küsiti. Tema arvates läks tal ikka ja alati hästi ning ta oli testidel saadud tähelepanust pigem meelitatud. Seega jäävad mu lapse vahetud muljed vaid tema enda teada.
Pärast seda, kui laps oli kuues koolis käinud, küsis ta minult huviga: „Kuhu kooli me homme katsetele läheme?” Kuulsin ka teistelt emadelt, et lastele katsed isegi meeldivad. Mõtlesin, et kui mu laps ei saa kesklinna kooli, mis asub minu töökoha lähedal, siis leiab ta koha ikkagi mõnes elukohajärgsetest koolidest.
Esimene koolikatse 21. koolis oli poja jaoks täielik pettumus, sest kahest õpetajast, kellega ta suhtlema pidi, käitus üks talle vastuvõetamatult. Pärast katseid ütles laps, et keeldub sinna kooli minemast. Mõnes klassiruumis kiirustasid õpetajad testi tegevaid lapsi liialt takka. Kõrvalklassis lõppes test koguni kuni 10 minutit varem ja ühel ema juurest lohutust otsima tulnud lapsel olid suisa pisarad silmis. Samal ajal oli koolimaja talveaed väga süm-paatne, nii nagu ka suuremate klasside õpilased, kes katsetele tulnud lapsevanemaid ja lapsi mööda koolimaja juhatasid.
Testi läbiviija meeldivus on laste jaoks väga oluline. Samasse kooli õppima pääsenud lapse ema rääkis, et tema tütrele on õpetaja välimus ja olek ülitähtsad. Kui õpetaja on noor ja kena, siis pingutab laps kõigest väest. Just sellistele kriteeriumitele vastavad testijad tüdrukule õn-neks sattusidki. Samal ajal kartis ema, et niisugune eelistus teeb ebasoodsate asjaolude kokkulangemisel karuteene.
Reaalkoolist sai minu poeg väga nutuse tulemuse, tema matemaatilised (3/11) ja loogilised võimed (2/10) jäid allapoole igasugust arvestust. Olin hämmingus. Teiste vanematega suheldes sai selgeks, et sisse pääseb sisuliselt vaid eelkooli kaudu ja alati ei piisa sellestki. Osa kirjaliku testi ülesandeid olid võimetekohased vaid erakordselt andekatele või vaid nendele, kes olid harjutanud reaalkooli eelkoolis. Vesteldes teiste emadega selgus, et ühe teise – samuti eelkoolis mitte käinud – lapse tulemus oli minu lapse omast vaid paar punkti parem. Samal ajal kogusid kolm eelkoolis käinud last kaks korda rohkem punkte, kuid kooli pääsemiseks sellest ikkagi ei piisanud. Palusin reaalkoolilt e-kirjaga võimalust tutvuda oma lapse testiga kas PDF-i näol või ise kohale tulles, kuid kirjale pole seni vastatud. Igal juhul ei alusta minu laps kooliteed samas koolis kus tema vanaisa, kes lõpetas Tallinna poeglaste reaalgümnaasiumi enne sõda. Igal koolil on õigus valida õpilasi, kes kooli kriteeriumite järgi sinna sobivad. Lõppkokkuvõttes oli eriti põhjust rõõmustada Tallinna inglise kolledži ja 21. kooli testitulemuste üle, kus lapse matemaatilist ja loogilist mõtlemist hinnati maksimaalse tulemusega.
Laps õppis kella tundma
Kõige õnnelikum oli mu poeg vanalinna hariduskolleegiumi katsetel. See oli tema kindel eelistus. Sinna pääsemiseks pingutasime tõesti veidi rohkem, tutvusime eelinfo põhjal Raveni intelligentsustesti põhimõtetega ja laps õppis kella tundma. Koolimajas valitses mõnus õhkkond, vanem naisõpetaja astus juurde, silitas poisi pead ja ütles, et kõik toredad lapsed võiksid saada neil õppida. Lisaks soovitas ta poisil ülevoolavat energiat kükkide ja kätekõverdustega maandada. Koolimajas juhatasid taas teed abivalmid vanemate klasside õpilased.
Lisaks lapse testimisele vestles kooli esindaja minuga kooli kristlikest põhimõtetest ja mu enda maailmavaatest. Minu vastas istus hallipäine terane naine, kelle riietele oli kinnitatud märk kooli vapiga. Ta muretses, et kas laps ikka kandideerib ka mujale, juhul kui ta sellesse kooli ei saa. Tundsin, kuidas ka mind ennast järele katsutakse ja läksin sellega kaasa. Päeva lõpuks olin väsinum kui kunagi enne, samal ajal pulbitses minus teistmoodi energia.
Tallinna inglise kolledžisse pidime peaaegu et hiljaks jääma. Maja jättis soliidse esmamulje. Katsetele tulnud lapsi ja nende vanemaid tervitas direktor isiklikult. Üksikud lapsed olid katsetele tulemata jäänud. Vanematele jagati trükitud infolehti kooli hoolekogu pöördumisega.
Pärast kirjalikku testi võisin suulise testi juures olla. Mitmed teisedki emad on öelnud, et kõrvalt kuulates ei pruugi oma last äragi tunda. Üks poiss oli ema üllatuseks oma huvide kohta vastanud, et teda huvitab päikesesüsteem. Ka minu poeg vestles harjumatult enesekindlalt. Kui testija küsis, mis on minu poja lemmikköögivili, vastas laps, et see on õun, täpsemalt granaatõun. Mõtlesin endamisi, et kui poiss ei pääse kolledžisse selle tõttu, et peab granaatõuna köögiviljaks, siis pole parata.
Tallinna prantsuse lütseumi testipäev algas piduliku kogunemisega aulas, kus direktor Lauri Leesi südamlikult pöördus vanemate poole. Ta ütles, et testi-päev on päev nagu iga teinegi – mõni on parem ja mõni kehvem, aga elu ei jää seisma ja igale Tallinna lapsele on koolikoht kindlustatud, sest Tallinnas on 700 koolikohta rohkem, kui on kooliminevaid lapsi. Leesi sõnul olid hilised testile soovijad temaga veel sama päeva hommikul ühendust võtnud, kuid neile tuli ära öelda. Mitmed testile kirja pandud lapsed ei olnud kohale tulnud. Koolikatsete päeval võis näha ka silmatorkavas riietuses skulptorit Tauno Kangrot.
Lütseumi esimene test oli etteütlus. Kooli sekretäri juures said vanemad oma laste tekste kohe näha. Mind tabas rõõmus üllatus, kui selgus, et poja etteütlus läks veatult. Kodus olime harjutanud lauseid „mulle tuleb sõber külla”, „isa sõitis autoga linna” ja „täna on tuuline ilm”, kuid alati oli mõni viga sisse tulnud. Kuna olin poja ootamatust edust liiga erutatud, siis ei taibanud tema tööd vaatama minna ega teagi, mida ta kirjutas.
Koolimaja seintel rippusid maailma maalikunsti reprod koos selgitustega kunstniku või teose loomise asjaolude kohta, raamatukogus sai ajaviiteks lehitseda põnevaid raamatuid, samuti direktori koostatud lugemikke kõigile vanuseastmetele. Õhus lehvis maailmakultuuri vaim.
Mailis Reps jõi teed
Gustav Adolfi gümnaasiumis hakkasid kohe silma mitmed samad lapsed ja vanemad, keda olin kohanud juba kolledžis ja lütseumis. Testipäev algas kooli esindaja tervitusega ajaloohõngulistes ruumides – tegu on Eesti vanima keskharidust andva kooliga, mis tänavu tähistab 380. tegevusaastat. Matemaatika-muusika klassi oli konkurss 14 : 1. Umbes kolmandik testidele registreerunud lastest polnud kohale tulnud.
Vanemad said testide ajal ajaloolise koolihoonega tutvuda. Põnev oli uurida stende, kus rippusid 12. klassi õpilaste fotod nende lapsepõlvefotode kõrval. Õpetajate puhkeruumis jõi teiste hulgas teed Keskerakonna poliitik Mailis Reps.
Tegin tutvust sümpaatse naisega, keda olin kohanud ka kolledži ja lütseumi katsetel. Selgus, et ta oli toonud oma poja Eestisse kooli Itaaliast Sitsiiliast. Tema sõnul peaks laps Itaalias juba kolmandasse klassi minema, sest seal algab koolikohustus varem. Eestis saab tema kogemuse järgi parema hariduse.
Kuigi käisime kuue kooli katsetel, olen praeguseks nii negatiivset kui ka positiivset tagasisidet saanud vaid kolmest. 20. aprillil hakkavad Tallinna koolid omavahel võrdlema õpilaskandidaatide nimekirju. Kui vanematelt ei tule lapse koolikoha kohta kinnitust – isegi kui laps arvati testide tulemuste põhjal õpilaskandidaadiks –, siis jätab kool nad nimekirjast välja. Vabaks jäävatele kohtadele ei pääse aga pingereas järgmised, vaid need kohad täituvad üldnimekirja alusel. Seetõttu soovivad koolid, et vanemad teeksid oma otsuse võimalikult vara.
Kui koolid annavad õpilaste nimekirjad haridusametile üle, kuid lapsevanem jätab 26. aprillist kuni 1. maini oma lapse koolikoha e-kooli keskkonnas kinnitamata, siis jääb laps sellest ilma ja haridusamet määrab talle koolikoha üldise nimekirja alusel. Lapsevanemad peavad kooli valiku otsustama tingimustes, kus neil puudub kõigi koolide tagasiside ja tingimusteta täidetud peavad olema kõik kooli astumiseks vajalikud e-astmed.
