Link kopeeritud!

Kuidas suhtuda nõukanostalgiasse?

 (18)

Mu hea kolleeg EPL-i päevilt, Kristjan Jõevere arutleb üleeilses lehes, mida arvata nostalgiast Nõukogude aja järele („Nostalgia kõikvõimalike alanduste järele”, EPL 31.08).

Jäin ka mina sellele hiljuti taas veidi mõtlema, kui nägin ETV kanalilt peatselt jooksma hakkava sarja „ENSV” reklaami. Märke nõukanostalgiast on meie ümber veelgi, küllaldaselt, ja tundub, et see tendents suureneb. Kuidas sellesse suhtuda?

Olen sündinud ise Eesti NSV-s (1979), näinud selle lõpuaastaid lapse silmade läbi. See on olnud juhuse poolt väga tänuväärne pakkumine, sest tegelikult on mul õnnestunud näha kaht väga erinevat ühiskondlikku süsteemi, ja esimest nõnda, et pääsesin sellest enne passiealiseks saamist. Kindlasti on see olnud mingi elukool ja karastus, nii vaimne kui ka ihuline. Ma ei usu, et ühel korralikul „Nõukogude lapsel” tekiks suureks saades küsimus, kuidas saada veinipudelilt kork maha, kui korgitseri ei ole, või kuidas panna pilt seina, kui tüübleid ei ole. Kuidas teha midagi, mida on vaja teha, aga mille tegemiseks pole esmaseid vahendeid. Nõukogude olud sigitasid oma lihtkodanikesse jultumust ja leidlikkust, n-ö teiseste vahendite leidmist, ja nende omadustega on päris palju ära teha ka kapitalistlikus ühiskonnas. Olen seda ise enda puhul märganud eelkõige Lääne-Euroopas ringi reisides.

Pese kuidas tahad!

Samal teemal:

Aga ihuline karastus? See lausa otseses mõttes, sest kes ei mäletaks, kuidas linnas keerati soe vesi suvel kolmeks kuuks kinni. Pese ennast kuidas tahad! Miks soe vesi kinni keerati, ei tea ma siiamaani. Võib-olla hoiti kütet kokku. Armsad tänapäeva lapsed, pokemonide ja bakuganidega ära hellitatud jõmpsikad, kujutage ette, et teil ei ole kodus suvel kolm kuud sooja vett! Kujutage ette, et te saate aastas vaid viis banaani, ja sedagi juhul, kui teie emal või isal on tuttav mõnes poes!

Kujutage ette, et te ootate kolm tundi 20-kraadises pakases taksot ja seda ei tulegi, sest taksosid on lihtsalt vähe ja need ajavad kurat teab mis muid asju (veavad postiljone?). Kujutage ette, et sõidate nii täistuubitud hommikuses linnaliinibussis, et ustel pole ruumi isegi avaneda: kehad on tihkelt vastu uksi litsutud. Ja minu lemmik: kujutage ette, et sõidate rongiga Türilt või bussiga Paidest Tallinna – ja teil on, oh seda needust, seisukoht! Selliseid asju enam ei ole. Aga siis oli. Kui suurt rõõmuohet põhjustas see, kui keegi läks Kiisal või Kose-Ristil maha ja otse nina alla tekkis vaba koht. Oh seda puhkust jalgadel! Tänapäeva lapsed, kas teie jaksate inimeste vahele kinnikiilutuna kaks tundi järjest püsti seista?

Aga jätkame. Kujutage ette, et seisate leivasabas, mille üks ots on poeleti taga ja teine ots ulatub poest välja ja veel kaugele edasi, tubli 50 meetri kaugusele. Kujutage ette, et vetsupaber on ülimaid defitsiite, mille pärast seistakse samasugustes hiigelsabades, ja teil tuleb selle asemel kasutada väikseid nelinurkseid ajalehetükke. Sellist merejalaväelase väljaõpet said Nõukogude ajal elanud inimesed. Ja kas ei õpeta see inimest olema eluga rahul isegi siis, kui tema aineline ümbrus on olude sunnil kasin? Kas ei harjuta see inimesse varjatud askeetlikkust, vä­henõud­likkust, millest tihtigi on kasu? Oskust tunda rõõmu oma igapäevaste makaronide üle, kui pitsarestoranis ei jaksa einestada? Rõõmu selle üle, et hambad veel suus püsivad – sest hambaarst on väga kallis lõbu. Neist omadustest on ilmselt ka praegusel kriisiajal olnud palju kasu.

Vaimne praht

Ma ei räägi üldse tollest igapäevaelu üle ujutanud vaimsest prahist: Nõukogude hurraapatriotismist, oktoobrilastest, pioneeridest, komsomolist, parteist, Lenini kultusest, nõmedatest loosungitest majadel, tsiviilkaitseõppustest. See ka veel niikuinii. Seda on eredalt kujutatud filmis „Sigade revolutsioon”. See tahk tollasest elust oli võib-olla isegi kõige ajusid laastavam. Nagu öeldud, juhuse armulikkuse tõttu ma sellest kõigest pääsesin. Nagu pääsesin ka sellest jõledast (kas tõesti me­heks tegevast?) Nõukogude sõjaväest, ja kuna minu aastal ülikoolis õppijaid mehi väeteenistusse ei tahetud, pääsesin isegi Eesti sõjaväest.

Loe veel

Teiselt poolt, kõike ei saa ka hukka mõista. Meenutame tasuta arstiabi, mis vähemalt idee järgi oli kättesaadav kõigile, meenutame seda, et ka kõrgkoolid olid tasuta. Nendes tasuta kõrgkoolides on oma peakesed tarkust riigi kulul täis tuupinud ka need, kes tänapäeval jutlustavad tasulise kõrghariduse vajadust või lihtsalt halvustavad valimatult kõike Nõukogude ühiskonnaga seotut (sh kultuuri), kus vähegi saavad. Meenutan mina sedagi, kuidas oli täiesti normaalne sõita Paidest Roosna-Allikule taksoga (kui Paidest õnnestus takso saada), 25 kilomeetrit. See maksis 5 rubla kandis. Enam sellist nalja väga ei teeks. See 5 rubla polnud 1980. aastate lõpus ka nii hirmsuur summa midagi. Ja meenutame seda, et – ehkki loodud genotsiidi abil – said sovhoosid ja kolhoosid 1970. aastateks jalad alla ja maale voolas rublajõgedena rikkust ja jõukust. Sellest annavad tunnistust kas või need väljasurnud luksuslike sovhoosiasulate varemed ja varjud praeguses külamaastikus. Ei oleks vaja olnud tööle saadud ühismajapidamist likvideerima tõtata. Ei teinud see laialilammutamine õnnelikuks kedagi.

Aga jah, nõukanostalgia – mida sellest arvata? Kuna suurem osa selle kandjatest tunneb tollast ühiskonda väga hästi, ja pareminigi kui mina, siis ei saa seda ju süvenematuseks või asjatundmatuseks pidada. Ilmselt võetakse seda enamasti ikka kui camp’i. Tollane elu, kui sellest eemaldada rusuv igapäevarutiin, võib tänapäeval tõesti tunduda camp’ina. Teiselt poolt liitub muidugi nostalgia oma kõige süütumal ja inimlikumal kujul: see on noorusaja elu ja olu, ja kuna noorus on alati ilus, siis saab sellest ilust tagantjärele osa ka ajastu tervikuna, millesse noorus jäi. Mõtlen mõnikord sõnadele, mida ütles mulle Debora Vaarandi, kui teda mõni aasta enne surma telefoni teel usutlesin: „Ilma rõõmuta ei ole ju kunagi ühtegi aega ega elu. Kes on noored olnud, need on ikkagi oma õnnejao ka kätte saanud, kui nad pole just maha löödud või kuhugi ära veetud. Igaüks on ikkagi saanud ka natukene õnne maitsta.”

Lisaks, mõtlen – kas selles nõukanostalgias ei leidu ka mingit vajadust see aeg enda jaoks kuidagi ära paigutada, nii et see kriipima ei jääks? Kas ei ole see kergekujuline teraapiline irvitamine ja muigamine tollase elu üle? See kuluks küll ära. Jah, vahest on see samm selles suunas, et ühel hetkel suudetakse ka Eesti NSV aega uurida ja analüüsida, ilma seda ainult kahte lehte jagamata: mustaks ja valgeks. Elu on alati värviline.

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare