Kuidas valida presidenti?
Eestis valitakse presidenti neljandal korral. Paradoksaalselt on senised kolm presidendivalimist leidnud aset märkimisväärselt erineva korra järgi.
1938. aastal president nimetati ametisse korporatiivsel meetodil kui kodade ja omavalitsuste ainukandidaat, senine riigivanem Konstantin Päts. Valimisi sisuliselt ei toimunudki.
1992. aasta on olnud Eesti ajaloos ainus, mil on toimunud ka otseste presidendivalimiste voor. Põhiseaduse rakendusotsus nägi ette, et president valitakse otsestel valimistel, kuid kui ükski kandidaat ei saa üle poole hääletajate toetust, teeb otsuse riigikogu. Nii paraku läkski ja riigikogu valis presidendiks hoopis Lennart Meri.
1996. aastal kehtis juba põhiseaduses sätestatud presidendi valimise kord. See nägi ette, et presidendiks osutub valituks kandidaat, kes saab vähemalt kahe kolmandiku riigikogu koosseisu toetuse (seega 68 häält). Kui riigikogus ei õnnestu presidenti valida, teeb lõpliku otsuse riigikogu liikmetest ja omavalitsuste esindajatest valimiskogu poolthäälte enamusega.
Teatavasti ei suutnud 68 häält saada riigikogus ükski kandidaat. Valimine lükkus valimiskogusse, kus valiti teiseks ametiajaks tagasi Lennart Meri.
VIGA POLE KANDIDAATIDES, VAID VALIMISSEADUSES. Nüüd, neljandate presidendivalimiste käigus kordub sama, mis viie aasta eest. riigikogus ei pälvinud keegi 2/3 toetust ja otsuse peab tegema valimiskogu. Et nii läheb, ei olnud muidugi uudis juba mõne kuu eest. Eesti ühiskond ei ole lihtsalt sedavõrd monoliitne ja meil ei ole niivõrd vaieldamatuid autoriteete, kes nii suure toetuse osaliseks riigikogus saaksid. Viga ei ole heade kandidaatide puudumises. Viga on valimissüsteemis, mis ei vasta Eesti reaalsetele vajadustele ja võimalustele.
Kehtivat presidendivalimiste korda on kritiseeritud algusest peale. Välise lihtsuse ja “rahva isa” nostalgia ajel on palju toetajaid otseste presidendivalimiste pooldajatel. Seda on toitnud ka eksiarvamus, nagu oleks sõjaeelses Eestis presidenti valinud rahvas või et see olla üldlevinud demokraatlikes lääneriikides. Samas on otsestes valimistes nähtud ohtu demokraatiale ja tee sillutamist diktaatorile.
Hoiatav tõsiasi on, et kõik endised NSV Liidu vabariigid, kus hakati presidenti otse valima, on suubunud tänaseks autokraatiasse ja mitmes neist uusi valimisi enam ei toimugi. See oli õigupoolest üks kaalukamaid põhjusi, miks Eesti valis 1992. aastal parlamentaarse, mitte presidentaalse riigi tee.
Ent presidendi valimise korra ja presidendi institutsiooni määratlemisel järjekindlusest taganeti ning Põhiseaduslikus Assamblees hakati otsima kõikvõimalikke kompromisse. Selle tulemuseks on mõnevõrra laiemate volitustega president, kui parlamentaarses riigis kombeks. Aga ka naivistlikust rahvuse ühtsuse usust kannustatud presidendi valimise kord. Ebaõnnestunud presidendiroll näitab, kui palju ohte võib kaasa tuua sobimatute asjade kokkusobitamine. Teisisõnu, kui kombineeritakse segasüsteem, mis ei sulandu ühtegi süsteemi.
ERAKONNAD TAHAVAD MUUTA, AGA EI JÕUA KOKKULEPPELE. Muidugi ei saa väita, nagu sisaldaks praegune presidendivalimise kord mingisuguseid ohte riigile. Seetõttu ja arvestades põhiseaduse muutmise keerukust, on tõsiseltvõetavad katsed seda korda muuta ka ära jäänud. Teema on pigem olnud pinnapealse populismi objektiks lootuses, et jutt otsestest presidendivalimistest tõstab algataja populaarsust.
Kuigi täna peavad presidendivalimiste korra muutmist loogilisemaks ehk isegi kõik riigikogus esindatud erakonnad, takerdub see tõenäoliselt erimeelsuste taha küsimuses, milline see kord peab olema. Põlve otsas joonistatud skeem, et polegi vaja muud teha, kui kirjutada põhiseadusse sisse, et president valitakse otse rahva poolt, tegelikult ei lahenda, vaid tekitab probleeme.
Otsesed presidendivalimised on kahtlemata võimalikud ka parlamentaarse riigi raames, kuigi tekitavad tõsiseid pingeid ja vaidlusi presidendi pädevuse osas. Nii nagu Iirimaal ja Austrias, mis on parlamentaarsed riigid ja kus president valitakse otse, on see mõeldav ka Eestis. Ent sellegi valiku puhul ei piisa paari lause asendamisest, vaid üksikasjalikult tuleb läbi mõelda ning ümber korraldada ka presidendi võimu ulatust ja tööülesandeid puudutavad põhiseaduse sätted.
KAS 51 HÄÄLT ON PIISAV PRESIDENDI VALIMISEKS? Teine ja vähem problemaatilisem võimalus oleks jääda kaudsete valimiste juurde, kuid loobuda riigikogu – valimiskogu segasüsteemist kas siis ühe või teise kasuks. Näiteks alandada riigikogus valimiskünnis 2/3-lt koosseisu enamusele või loobuda riigikogu voorudest ning viia presidendivalimised läbi üksnes valijameeste poolt.
Kuid kas riigikogus on sedavõrd üksmeelt, et leida ühe sellelaadse muudatuse jaoks põhiseaduse muutmiseks vajalik häälte arv, on rohkem kui küsitav.
Jääb veel võimalus otsustada presidendivalimise kord rahvahääletusel. See tõstaks presidendi rolli kahtlemata ebaproportsionaalsesse kõrgusesse mitmete enam oluliste küsimuste taustal. Ja just sellel teed peituvad ohud saada “rahva isa”, kelle autoriteet on sedavõrd kõigutamatu, et edaspidised valimised osutuvad tarbetuteks.
