Link kopeeritud!

Kuido Merits: Anarhiast, riigist, kodanikust

 (9)
Kuido Merits: Anarhiast, riigist, kodanikust
Kuido MeritsFoto: erakogu

Parem oleks kui riiki ja võimu üldse poleks, nii on arvanud vähemalt anarhistid ja mõningad idealistid. Juba itaalia renessansiaegne utopist Campanella unistas oma teoses „Päikeselinn“ (1602) ideaalsest kollektivistlikust ühiskonnast, kus iga inimene seab ühiskasu omakasust kõrgemale ja elatakse üleüldises harmoonias. Seal valitseb ühisomand ja üleüldine töökohustus, loomulik on inimeste tõuaretus ja naiste üldine voodikohustus soojätkamiseks ning inimesi iseloomustab piisavalt kõrge enesedistsipliin, et mitte “viilida”. Võib arvata, et küllap oli juba tollaeagsele lugejale ilmselge, et maapealse paradiisi jaoks pole vaja muuta mitte üksnes institutsioone, vaid ka inimesi.

Kuulus anarhismi klassik Bakunin oli kindel (1873), et ükski riik, millist demokraatlikku kuju ta ka ei võtaks, ei suuda anda rahvale seda, mida vaja - oma huvide vabatahtlikku organiseerimist alt üles. Samas leidis Bakunin näiteks, et sakslased pole kunagi vajanud vabadust ega kujuta endale elu ettegi ilma valitsejata, st. ilma neid käsutava kõrgema tahteta, raudse käeta. Mida tugevam on see käsi, seda uhkemad on sakslased ning seda lõbusamaks muutub nende elu. Ajalugu on näidanud, et Bakunini hinnag peab paika, aga suuresti just tema enda rahvuskaaslaste kohta. Pole täitunud prantslase Proudhon´i 19.sajandi keskel pakutud varint, et üksikisikute vabaduse jaoks oleks parim, kui kogu maailm saaks kaetud pisikeste autonoomsete haldusüksuste võrguga. Anarhistlikku ühiskonnamudelit õnnestus mõneks ajaks Lõuna-Ukrainas kehtestada „Batka“ Mahnol, kuid see on peaaegu kõik. Isegi anarhismi peamine „maaletooja“, romantiline punklaulik Tõnu Trubetzky on arvanud, et anarhia elluviimine siin ja praegu ei õnnestuks. Ehk siis, et inimesed pole selleks veel küpsed. Tõesti pole alust arvata, et inimese omandiinstikt kusagile kaoks, inimesel on vaja midagi „oma“- oma naist või meest, last, eluaset, kõiksugu vidinaid, aga ka oma riiki.

Eesti riigi idee on teadaolevalt vaid üle 100 aasta vana ja selleks, et seda sõnastada pidi olema kas revolutsionäär või nägemusega luuletaja. Huvitaval kombel oli Eesti iseseisvuse isaks kutsutud Andres Didol (Ti(i)do) teatavaid anarhistlikke mõjutusi. Dido pani juba 1882. aastal luuletuses “Esti sõalaul” kirja Eesti vabariigi idee, arreteeriti seejärel Vene impeeriumi vastase meelsuse pärast ja saadeti asumisele süüdistatuna anarhistlikus tegevuses (Dido lõpetas elu Eesti esimese poliitilise pagulasena Pariisis 1921). Temale järgnes vaene „külahull“ Juhan Liiv, kes- Tuglase oletusel 1905. aasta revolutsiooniliste sündmuste mõjul Tartus närvikliinikus viibides- kirjutas ühte oma luuletusesse read“... ükskord – kui terve mõte –ükskord on Eesti riik!“. 


Riiklus on kõigi jaoks erinev mõiste

Igatahes on inimkond vaieldamatult omaks võtnud riigi kui institutsioonaalse süsteemi, ehkki riiklus tähendab iga inimese, eestlase ning eestimaalase jaoks ilmselt erinevat mõistet. Vaadates maakaardile, ei ole aga igal loogiliselt mõtleval inimesel vast kahtlust, et just Eesti riik on see, mis garanteerib eestlase vabaduse ja iseolemise ning “ mis peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. Seejuures on demokraatlik Eesti riik on kindlasti loodud ja taastatud eeldusel, et rahvas on võimeline valitsema iseenda üle ja et kõik ühiskonna täiskasvanud liikmed on piisavalt võimelised osalema kollektiivsete otsuste väljatöötamisel ja vastuvõtmisel. Neid, kellele need põhimõtted rakenduvad ja kel on vastava riigi kodakondsus, saavad end nimetada kodanikeks. Lisaks Eesti põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigustele, vabadusetele ja kohustustele lisandub veel Euroopa Liidu kodaniku mõiste ja mõõde. Eelmisel aastal võttis Euroopa Parlament vastu otsuse nimetada 2013.aasta Euroopa kodanike aastaks. Seda selleks, et tõsta inimeste teadlikust ELi kodanike õigustest, kuna erinevaid kodanikuõigusi teatakse üsna halvasti.

Loe veel

Kuidas siis olla täisväärtuslik kodanik, kes oma staatust maksimaalselt kasutab, et ühiskonnas toimuvaid protsesse mõjutada? President Ilves esitas iseseisvuspäeva kontsert-aktusel rea manitsusi ja üleskutseid, mis otseselt suunatud kodanikule ja kodanikkonnale. Peame olema nõudlikumad riigi ja iseenda suhtes, valitsejad ei ole „nemad“, kes meie nõusolekuta meilt midagi „nõuaks“, etteheide riigile või valitsejatele on etteheide ka iseendale. - Olen nõus sellega, et meie rahvaesindajad ei ole kindlasti kusagil kõrgel või kaugel. Ma võin enda poolt valitud Riigikogu liikmele pea igal ajal helistada või meili saata ning kokku saada. Pole probleemi. Kindlasti ei kasuta sellist võimalust enamik valijaid. Paraku on parlamendi tähtsus ja seaduseelnõude algatamise osas järkest vähenemas. Jäme ots on valitsuse käes, kellega dialoogi astumine on teatavasti märksa komplitseeritum. - President rõhutas samuti, et kodanikuna on igaüks peremees ja riigi omanik, viitas Rahvakogule ja vabakondadele ja õhutas nõudlikel kodanikel lahendust oodatavaid probleeme loendada. – Niimoodi kõnetas president ühiskonda. Kuna „miski on mäda Taani riigis“, siis ei jää tõepoolest muud üle kui kasutada kõiki põhiseaduslikke õigusi ja tavalisi kodanikualgatuse vahendeid: kontakti võtmine poliitikute ja ametnikega, avalikud pöördumised, demonstratsioonid, streigid, survegruppide ja liikumiste moodustamine. Selle tarvis on vaja küll vaja vaba aega, energiat, teadmisi ja ka normaalset sissetulekut. Lisaks tuleks kõrvale jätta ettekujutus, et minust niikuinii midagi ei sõltu ja hüljata igasugune hirm ja kartus (kasvõi töökoha kaotuse ees jms). Teisiti aga end riigi peremehena tunda pole kuidagi võimalik.

Väljuge mugavustsoonist!

Tavaliselt suudavad individualistlikud eestlased aktiviseeruda, vabatahtlikku koostööd teha ning vastuhakku organiseerida siis kui tegemist on suurema jamaga- relvastatud kallaletung, ACTA pealesurumine vms. Võiks aga saavutada vabakondade sidususe, pideva ja ühtlase osaluse eluvaldkondade edendamiseks ning vajaliku valmisoleku surve avaldamiseks poliitilistele jõudude. Vahelepõikena, mind eelpool huvitanud anarhistid näevad tänapäeval oma missiooni just rahumeelses propagandatöös selgitamaks horisontaalsete valitsemisvormide kasulikkust, aga mitte vägivaldsetes väljaastumistes. Veel toetavad nad osalusdemokraatiat ja kõikvõimalikke rohujuuretasandi organisatsioone: MTÜ-sid, VVO-sid jne.

Niisamuti on nende ridade autor isiklikust „mugavustsoonist“ väljumas ja vabakondlikus tegevuses kaasa löömas. Mitte küll „musta lipu valguses“, vaid ikka trikoloori all. Üritada tuleb, kasvõi juba selleks, et saaks öelda nagu filmi "Lendas üle käopesa" paljutsiteeritud peategelane McMurphy, kes hullumaja patsiendina hakkab mingit rasket kraanikaussi põranda küljest lahti sikutama, kuid ei suuda seda liigutadagi. Kuid ütleb siis: ”Aga ma proovisin. Ma vähemalt proovisin!“

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare