Kujur raudmeeste ajast

Lembit Palm on sellest põlvkonnast, kelle tee kunsti läks mõneti läbi raskuste, mõneti libedalt. Need noored, kes tulid küüditatute perekondadest 1950-ndate aastate keskel tagasi Eestisse, pidid end kuidagi eriliselt tõestama ja teostama. Tol ajal oli kunst üks selliseid võimalusi. Palmi haridustee oli õnnelik, sest ta sai hea kooli vanade traditsioonidega Tartus, kus ta 1969. aastal lõpetas kunstikooli ning seejärel ERKI.

Eesti 1960-ndate aastate skulptuuriuuendajate põlvkonnast jäi ta veidi maha, kuid sama laine harjal kujunes ka tema looming. See oli aeg, mil otsiti uusi vormilahendusi ja uusi materjale. Nii on ka Palm töötanud pronksis, tinas, graniidis ja teistes nn rasketes materjalides. Nii sündisid tema krestomaatilised skulptuurid "Istuv figuur" (1974), "Kaja" (1977), "Algus" (1987) jt. Oli aeg, mil vana padurealismi asemel otsiti üldistavat vormikeelt. Eeskuju võeti lääne klassikutelt, palju kujundas ka eesti moodsat skulptuuri Alberto Giacometti laad, kuigi eks igaühel olid oma lemmikud. Üks ilus kokkuvõttev grupinäitus oli 1988. aastal kunstihoones, kus Lembit Palm esines koos Riho Kulla, Edgar Viiese ja Ülo Õunaga. Mulle endale on meelde jäänud tema näitus Tartu Kunstimuuseumis koos abikaasa Hille Palmiga.

Mõistagi tuli teha palju tellimustöid, kuid Lembit Palmil pole siin midagi häbeneda erinevalt nii mõnestki tema kolleegist. Uuem aeg on olnud skulptoritele raske, sest keegi ei maksa kinni ideid nendessamades rasketes materjalides. Kuid siingi on Palm ilmutanud oskust realiseerida oma ideid ka n-ö kergemates materjalides – olgu selleks siis puu või lumi.

Ants Juske