Selge see, et mujal võib olla päikeselisemat kliimat, dramaatilisemat loodust, uhkemat arhitektuuri ja reeglina suuremast tarbijahulgast tingitud odavamaid hindu. Kalli kodumaa kohta sobiks aga tsiteerida Vahur Afanasjevi luuletust:

„kõige hullem on möödas

sinine taevas on endiselt hall

must muld on endiselt hall

valge lumi on endiselt hall”

Jah, hall tõesti, aga ikkagi kodu.

Kui ma suveks Ameerikasse läksin, küsitleti mind piiril pikalt ja põhjalikult, enne kui maale lasti.  Mind ei üllatanud fakt kui selline – piiriametnikud teevad lihtsalt oma tööd ja juhuslikult sattus nüüd järg minu kätte –, ent ametnik võttis kuidagi aprioorse eeldusena, et ma TEGELIKULT tahan päriseks Ameerikasse jääda. Ei loe, et ma olen juba kümme korda varem seal käinud ja alati ilusti õigel ajal tagasi läinud. Ja et ma tulen täiesti elamiskõlblikult maalt, mis pole sugugi mitte mõni sõjakolle, teo-kraatia või lihtsalt vaene urgas. Minu sentimentaalne jutt kodust, perekonnast ja emakeelest mõjus ametnikule nii arusaamatuna, et ta pidi mind üha hoolikamalt küsitlema ja guugeldama, enne kui väravast läbi lasi... Samal ajal mõtlesin küüniliselt, et arvestades globaliseerumist, töö-jõu rändamist ja üha projekti-põhisemaid töökohti ei peaks terveid, harituid ja kohalikku keelt valdavaid inimesi üleüldse küsitlema – sest isegi kui nad pidama jääksid, on see ju nende uuele kodumaale vaid rikkuseks...

Hiljuti algatatud kampaania „Talendid koju” on ses suhtes õõnes, et tänapäeva inimene vaevalt et oma plaane mingi riikliku kampaania järgi seab – eriti just see haritum ja talendikam osa. Emapalk võib olla ahvatlev, ent last planeeritakse ikka siis, kui on käes õige aeg ja südames õige tunne. Ja elukoht valitakse ikka ka mitmete isiklike otsuste kooskõlas, mitte seepärast, et kusagil käib äge kampaania.

Üldiselt on vähestel tänapäeva inimestel olemas mingi üldisem, ühiskondlikum mõõde kui nende oma väike elu. Sõjaväkke minnakse kas ajateenimise kohustusest või selleks, et teha professionaalset karjääri – see on töö nagu iga teine. Ma tean vaid ühte inimest, kes astus USA merejalaväkke (Marine Corps) lihtsalt sellepärast, et kinkida riigile oma elust neli aastat. Tema jaoks oli asi põhimõttes, idealistlikus soovis lüüa kaasa, päästa maailma. Ja – oh õudust – patriotismis.

Jumal on haritud lääne inimestele üldiselt surnud, patriotism ja ideoloogiad nõndasamuti. Väga vähestel on kultuurilised huvid (mõtlen siin soovi ja võimeid anda panus oma riigi kultuuri või teadusesse). Enamiku huvid ja soovid ei välju ta enda elu piirest ehk siis trajektoorilt kodu ja töö.

On teadustalente, keda ei meelita kodumaale lihtsal põh-jusel, et nende eriala on Eestis liiga vähe arenenud või neile poleks siin väärilist rakendust. Selliste ajude lahkumine on vist paratamatus.

Enamikku välismaale kolijaist motiveerib aga raha. Nii teenimisredeli alumises otsas (koristajad, hostess’id, ehitajad, marjakorjajad) kui ka kaugel üleval (arstid, juristid, finantstegelased).

Kui minema sunnib Amori nool

Miks ma peaks jääma Eestisse ja saama sama töö eest viis korda vähem raha, mõtleb noor arst ja läheb Norrasse (kui tal on keeleannet norra keel ära õppida). Mu enda lähikonnas on ka haritud finantsspetsialiste, kes töötavad Londonis või Dubais, kuigi ega nende palgal ka Eestis midagi häda oleks. Lihtsalt selge see, et Londonis teenid rohkem. Jah, elutingimused võivad olla isegi paremad kui Eestis – näiteks on sul oma teenija ja autojuht, kuigi midagi kisub sind ikkagi tagasi kodumaale – nii tihti kui võimalik, ja külla tulevatel tuttavatel palud kaasa tuua kohukesi. Selliste tipp-spetsialistide põhimõtted on teinekord kadestamisväärselt ratsionaalsed – raban umbes ajani, mil olen nelikümmend, ja siis tulen Eestisse stressivabama elu peale, raske vaevaga teenitud eurosid kulutama. Samal ajal naasevad paljud neist koju, täiesti ilma igasuguse kampaaniata, lihtsalt seetõttu, et lapsed saavad kooliealiseks ja neid oleks mõnus saata Eesti kooli – muidu ei saagi neist ju eestlased, ja eks selle hariduse kvaliteediga ole ka paljudes riikides natuke kurvasti... Või tahavad vanemad, et lapsed saaksid näha ja tunda ka oma vanavanemaid.

Need, keda viib välismaale mitte ametialane põhjus, vaid Amori nool, on ehk kõige kergemini tagasi pöördujad – seda muidugi eranditega (muide, kas pole ka õnnelik abielu pigem erand kui reegel?). Kuid neil seisab ees raske dilemma: kas vahetan kogu oma senise elu armastuse vastu? Jah, muidugi on olemas e-post, Skype ja Facebook, kuid miskipärast arvan, et selliseid inimesi, kes ainult virtualia’st rahulduks, pole veel siia ilma sündinud.

Läinud aasta ÜRO inimarengu indeksi järgi on kõrgeim elukvaliteet Norras. Järgnevad Austraalia, Uus-Meremaa ja USA, kõige lõpus passivad Kongo ja Zimbabwe. Eesti on 34. kohal ja kuulub seega esimesse ehk eriti kõrge elukvaliteediga gruppi. Pole paha!

Nii et ma arvan, et mingit kunstlikku kampaaniat talentide kojumeelitamiseks pole mõtet tekitada. Küll nad ise tagasi tulevad, kui see neile kuidagimoodi kasulik on. Sest kordan: omakasu motiveerib enamikku rohkem kui ühiskondlik kasu. Kui see nii poleks, siis oleks ju ka kommunism maailma parim idee ja kommunistlikud maad igati õitsval järjel.

Ainus, mida saame teha, on parandada kohalikke tingimusi. Et meie riigis oleks nii lahe olla, et ei mindagi ära. Et meie palgad tõuseks ja õhk ei reostuks, et oleks lasteaiakohti ja töökohti...