Link kopeeritud!

KÜLLI HEINLA: Kümme aastat emakeelepäeva

 (4)

UNESCO on äsja avaldanud, et maailmas kõneldakse 6900 keelt, millest hääbumisohus on koguni 2500.

Eesti keele rääkijaid maailmas veel on. Kui rääkida trükisõnast, siis kirjasõna roll on muutumas tagasihoidlikumaks, asemele tulevad teised kanalid ning paratamatult mõjutab see ka eesti keelt ja selle kasutamist, kirjaoskuse tähendus ja sisu on muutumas.

On küsitud, kas pildikeel on saamas peamiseks maailmakeeleks. Aga kui me tahame, et arvuti pildikeele kõrval meie eesti keel püsima jääks, siis tuleb koos lugeda muinasjutte, laulda ja rääkida.

Riikliku tähtpäevana tähistame emakeelepäeva sel aastal juba kümnendat korda, mitteametlikult oleme seda teinud juba mõned aastad rohkem. 14. märts emakeelepäevana on kujunenud traditsiooniks ja nii mõnelgi kipub ununema lugu, kuidas me selle tähtpäeva saime.

Pool sajandit emakeeleõpetaja ametit pidanud idavirulane Meinhard Laks algatas ülemaalise liikumise emakeele toetuseks ja kaitseks. 1994. aastal avati Kadrinas emakeelesammas, sellest innustust saanud Meinhard Laks koostas üleskutseid tähistada emakeelepäeva, neist esimene ilmus 18. jaanuaril ajalehes Põhjarannik 1995. aastal – nii oli koolimees algatanud ülemaalise liikumise kuulutada Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev emakeelepäevaks.

Meinhard Laks hakkas tegema tohutut eeltööd: ta kirjutas ajalehtedes, pidas kõnesid koosolekutel, raadios ja televisioonis, saatis koolidele, asutustele, inimestele üleskutseid. 30. märtsil 1995. aastal koostas ta üleskutse lõpliku teksti „Üleskutse ülemaalise eesti emakeele ja rahvuskultuuri päeva sisseseadmise toetamiseks“, mida ta asus ulatuslikult levitama. Laks selgitas: „Peterson ju küsis, kas selle maa keel… ning seda on vaja tänagi küsida.“

Kihutustöö ja kolmekümne artikli avaldamise tulemusena kogus Laks 175 toetuskirja emakeelepäeva kehtestamiseks. Neid tuli Tartu ülikoolist, loomeliitudelt, Estonia Seltsilt, omavalitsustelt, õpetajatelt, kooridelt, koolidelt.

7. detsembril 1995. aastal andiski Meinhard Laks riigikogu kultuurikomisjoni esimehele Tõnis Lukasele üle kausta, milles ettepanek riikliku tähtpäeva kehtestamiseks ja toetusavaldused ja allkirjad, kokku 185 lehekülge. Kuid asi jäi kõrgemal pool unarusse. Kui 1998. aastal riigikogus arutati riigipühade seaduse muutusi, tabas Meinhard Laksi suur pettumus: tema ettepanekut ei arutatud.

Tõnis Lukas oli Laksi ettepaneku unarusse jätnud, paberid ära kaotanud ja ise Tartusse läinud. Meinhard Laks tunnistas, et tal võttis pool aastat aega, et solvumisest üle saada ja siis läks ta uuele ringile.

Mitteametlikult tähistati emakeelepäeva siin-seal juba 1995. aastal, 1996. aastast on seda päeva pidulikult tähistatud juba väga ulatuslikult koolides, seltsides, asutustes. 13. märtsil 1996 tervitas saabuvat keelepäeva tollane eesti vabariigi president Lennart Meri, kes soovitas seda päeva nimetada Eesti päevaks.

Tekkis poleemika, kuidas päeva nimetada ja millal seda tähistada. Ain Kaalep soovitas emakeelepäeva seostada Johann Voldemar Veski nimega ja 14. märtsi, Petersoni sünniaastapäeva nimetada Eesti vaimsuse päevaks. Kõne all olid ka Lydia Koidula ja Friedrich Reinhold Kreutzwaldi seostamine emakeelepäevaga.

Mis aga tulemata jäi, oli ettepaneku arutelu riigikogus. Meinhard Laks kulutas taas ametiasutuste uksi, leidis oma kausta keeleametist üles, kogus lisatoetusavaldusi, veenis, selgitas ja päris.

1998. aasta detsembrikuus esitas ta küsimuse emakeelepäeva riikliku staatuse kohta uuesti riigikogus Raoul Üksvärava kaudu. Ametlikes kirjades toetati riigikogu liikme R. Üksvärava seaduse muutmise eelnõu, Laksist polnud sõnagi juttu. Mees oli kurb ja leidis, et ega mingi pensionäri ettepanekut valitsus arutakski, ikka peab mõni tähtis tegelane olema.

Eesti vabariigi valitsus toetas ettepanekut 22. detsembril 1998. Ja viimaks saabus võit: riigikogu VIII koosseis võttis oma IX istungjärgul emakeelepäeva riikliku staatuse otsuse vastu 11. veebruaril 1999 ühehäälselt. President kuulutas seaduse välja 17. veebruaril ning see jõustus 24. veebruaril 1999. 14. märtsil 1999 tähistatigi emakeelepäeva esimest korda riikliku tähtpäevana lipupäevana. Meinhard Laks oli lõpuks võitnud.

Loe veel

Kuhu suundub Eesti ja mis saab eesti keelest, selle otsustavad juba uued põlvkonnad, selle, milline on emakeelepäeva roll kümne või viiekümne aasta pärast. Kas märgistab see midagi igikestvat – või meenutab hoopis midagi, mida enam ei ole…

(Kokkuvõte toetub R. Vääri artiklile Keeles ja Kirjanduses 2004, nr. 3 ja T. Linnardi intervjuule M. Laksiga Põhjarannikus 13. 03. 2004) 
 

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare