KÜLLI-RIIN TIGASSON: Arhitektuur ja kolm Balti õde

Eestis, Lätis ja Leedus käivad mõnedki asjad sünkroonis. Nii on kõigis kolmes Balti riigis praegu käsil suur arhitektuuri ja linnaruumi teemaline arutelu – ajendiks pealinnadesse kavandatud uusrajatised, mis tõotavad linnapilti kõvasti ümber kujundada.

Tallinnas on teadagi rajamisel vabadussammas, mis kaitseminister Jaak Aaviksoo teatel “uhkelt ja häbenematult kannab eelmise sajandi esimese poole pitserit”.

Riias seevastu on käimas Andrejsala poolsaare arendus, sealhulgas nüüdiskunsti keskuse ehitamine vanasse sadamapiirkonda. Üks tegijaid on Hollandi staararhitekt Rem Koolhaas, sama mees, kelle kavandi järgi valmib praegu näiteks Pekingis 230-meetrine viltuste tornidega Hiina televisiooni hoone. Ja rahvusvahelised kultusarhitektid tegutsevad ka Leedus: Vilniusse kavatsetakse rajada uus Guggenheimi muuseum Zaha Hadidi kavandi järgi. Võitja valiti välja nn kutsutud konkursiga, kus lisaks Hadidile oli veel kaks sama maailmakuulsat osalejat: Daniel Libeskind ja ning Leedu päritolu Itaalia arhitekt Massimiliano Fuksas.

Ehitis kui sümbol

Jah, kes tahab, võib lätlaste ja leedulaste staariarmastuse üle ka ironiseerida. On ju näiteks Bilbao Guggenheimi muuseumi nimetatud “doktorite Disneylandiks”. Ja leedulased läksid – erinevalt näiteks avatud konkursiga Eesti Rahva Muuseumi hoone arhitektuurivõistlusest, mis andis võimaluse ka kogenematutele osalejatele – kindla peale välja, lubades osalema vaid kolm arhitekti ja jättes Leedu enda tegijad kõrvale.

Kuid ometi: staaride tööd leiavad rahvusvahelist tähelepanu ja meelitavad turiste. Ja enamgi veel: iga ehitis, iga mälestusmärk sümboliseerib ka oma ajastut ja ühiskonda, kes selle püstitas. Selle teesi järgi vajutab Eesti praegu aja kulgu hoopis teistsuguse jälje kui Läti ja Leedu.

See, kuidas suhtub uutesse rajatistesse kõigi kolme maa avalikkus, on muidugi iseküsimus. Vaatamata Sakala keskuse näitele näib, et üksikisikud peavad linnaruumis toimuvat justkui pöördumatuks saatuseks, mida “need seal kõrgel” omatahtsi määravad ja ehitavad.

Samal ajal võib Lääne-Euroopasse vaadates leida märke, mis viitavad uutele arengutele. Näiteks kahe nädala eest leidis ühes Berliini linnaosas aset rahvahääletus, ajendiks Spree jõe kallastele kavandatud suur arendusprojekt. “Media-Spree” nime kandva projekti raames taheti jõeäärne ala, kus tegutsevad poolalternatiivsed klubid, kohati laiub aga berliinilik tühermaa, täis ehitada kõrghooneid, kus paikneksid korterid ning tegutseksid meediaettevõtted. Projekt tekitas rohujuuretasandil suure protestiliikumise nimega “Uputame Media-Spree”. Protestijad nõudsid: ükski hoone ei tohi kerkida jõele lähemale kui 50 meetrit, tuleb seada rangem kõrguspiirang ning planeeritud autosilla asemel tohib ehitada vaid silla jalakäijatele ja jalgratturitele. 85 protsenti rahvahääletusel osalenuid ütles projektile “ei” – ning ehkki referendumi tulemused pole õiguslikult siduvad, on Berliini rahvasaadikutekogu sunnitud nõudmisi arvestama. Sest linnaruumi kujundamisel on kodanike tahe legitiimsem kui tagatubades kellelegi poetatud lubadused.