KÜLLI-RIIN TIGASSON: Džiibisõit ja intiimsuse türannia

POLIITIKUD räägivad üha rohkem oma eraelust

Politseijuht Robert Antropovi saaga on selleks korraks siis oma lahenduse leidnud. Nagu kirjutab Päevalehe peatoimetaja siinsamas kõrval, olid selle taga politsei ümber toimuvad intriigid: kes tahtis ligipääsu infole, kes võimule, kes nautis lihtsalt mängu ilu.

Kuid on sümptomaatiline, kui viljakale pinnasele alati sellised spinnid langevad. Kui soovid konkurendile (ametnikule, poliitikule, parteile) halba, siis lekita meediasse infot selle kohta, kus, mida ja millise raha eest ta sõi, kui kallid kardinad on tema büroos või mitu korda on ta kasutanud lennujaama VIP-saali teenuseid.

Avalikkus võtab kärinal tuld, lehetoimetusi ummistavad kümned lugejakirjad, rääkimata netikommentaaridest.

Tõsi, ühest küljest on avaliku elu tegelased ka ise sellise olukorra tekitanud. Poliitik või ametnik, kes kutsub ajakirjanduse oma magamistuppa, ei peaks imestama, kui teda kritiseeritakse, et ta on maksumaksja raha eest kallis restoranis söömas käinud või auto liisinud.

Erastatud poliitika

Seda, et avalikkus kõneleb üha rohkem poliitikute ja ametnike eraelust, kurdetakse pea kogu maailmas. London School of Economisi sotsioloogiaprofessor Richard Sennett kõneleb koguni “intiimsuse türanniast”: poliitikud ei räägi valijatele enam mitte oma programmidest, vaid sellest, kui toredad lapsevanemad ja abikaasad nad on. Esmapilgul pole selles ju midagi halba. Kuid ometi on: poliitika personaliseerimine on mugav viis selleks, et juhtida inimeste tähelepanu kõrvale ebamugavatelt teemadelt. Keskendumine poliitikute ja ametnike eraelule käib käsikäes huvipuudusega selle vastu, mida võimuesindajad oma reaalses töös teevad, milliseid otsuseid nad langetavad ning millist mõju see ühiskonnale kaugemas perspektiivis avaldab. Meedia kritiseerimine on ju praegu moes – meenutagem näiteks, mida on Eesti ajakirjandus põhiliselt kirjutanud meie europarlamendi saadikute kohta. Pigem meenuvad lood sellest, kes kus elab, kas koduigatsus ka vaevab ja nõnda edasi – mitte aga sellest, kas ja mida nad korda on saatnud.

Kultuuriminister Raivo Palmaru, kes on teinud teadusliku avastuse, et meedia ei olegi objektiivne, räägib, et ta tahaks käivitada Eestis “uuriva ajakirja”. Kuid rohkem kui “uurivast ajakirjast” tunneb Eesti puudust akadeemilisest “analüüsivast ajakirjast”, kus saaksid sõna sotsiaal- ja majandusteadlased, politoloogid, kes uuriksid üksikasjalikult, millist mõju üks või teine poliitikute plaan ja reformikava ühiskonnale avaldab. Paraku piirdub Eesti poliitikute huvi ühiskonnateaduste vastu praegu vaid arvamusküsitlustega, kust selgub vaid see, milline on ühe või teise erakonna reiting või millise populistliku valimisloosungiga välja võiks tulla. Mitte aga näiteks see, kas pensionitõus ja tulumaksureform suurendab või vähendab sotsiaalset ebavõrdsust.

Erakonnad on poliitika erastanud, on Eestis kurdetud. See, kuidas Reformierakond reklaamib naisteajakirjas emapalka ja Keskerakond televisioonis pensionitõusu, on kõige ehtsam näide sellest. Meile reklaamitakse meie endi rahaga seda, mida meie endi raha eest tehakse. Antropovi džiibisõit kahvatub selle kõrval.