Rohelised kurdavad, et Eestis taaskasutatakse vaid 5% olmejäätmetest, sellal kui Euroopas tervelt neli viiendikku. Mina ei usu, et selle põhjuseks on Eesti inimeste keskkonnavaenulikkus. Prügi sorteerimine on lihtsalt lootusetult ebamugav ja mõttetu.

Kuid jäätmemajandus ei ole ainuke asi, mis nõutuks teeb. Tunnen alati hämmingut, kui ostan mõnest Tallinna kesklinna kaubamajast pisiasja – olgu see siis ajakiri või hambapastatuub – ning müüja mähib selle välkkiirelt kilekotti. Olen juba tüdinud lausumast: “Ei, aitäh, ärge andke kilekotti.” Miks tuleb selleks, et plasträmpsu mitte tarbida, müüjat eraldi paluda – miks on pisikese keskkonnavaenuliku teo toimepanek mugavam kui sellest loobumine?

Palju räägitakse ka sellest, et keskkonnavaenulikele autodele tuleks eelistada ühissõidukeid. Kuid millised need on? Trammid-bussid-trollid on vanad, räpased, külmad ning ebanormaalselt kallid. Tallinna linnavalitsus toetab üht suurt sõitjate gruppi – pensionäre – tasuta sõiduõigusega. Teistelt küsitakse ühe otsa pileti eest 15 krooni. Ja mis on tulemus? Need, kel rahakott vähegi kannatab, sõidavad taksoga (miinimumtariif on trammipiletist vaid kaks korda kõrgem) või oma autoga. Alafinantseeritud ühistransport, kus küsitakse ühelt tarbijate grupilt põhjendamatult kõrget hinda, on ilmselgelt getostumas.

Kokkuvõtteks nõuab keskkonnahoidlik elustiil Eestis suurt tõrksust ja pidevat vastuvoolu ujumist. Poodides tuleb olla väga valvas, et müüjad iga pisiasja kilekotti ei pakiks. See, kes võtnud nõuks prügi sorteerida, peab oma prahiga mööda linna ringi käima (eelistatavalt jalgsi või trammiga) ja otsima jäätmekogumispunkte. Ning Tartu ja Tallinna vahet saab ideaalne roheline, kes eelistab bussile raudteetransporti, sõita vaid kaks korda päevas – kui ta ei taha just kasutada aeglast, 3,5 tundi loksuvat rongi.

Lõppude lõpuks on mugavam käega lüüa ja mõelda, et minust ei sõltu midagi. Aga suured asjad saavadki ju alguse väikestest – või kuidas?