KÜLLI-RIIN TIGASSON: Millist eluaseme-poliitikat vajab Eesti?
Kaupluse vaateaknal seisis teler, kus mängis ööpäev läbi Fashion TV. Seda poodi ei ole juba ammu enam ja kes teab, mis on saanud kühmus kogustki, sest tol talvel külmus Tallinnas surnuks 203 kodutut.
See vaatepilt – mida juhul, kui seda kasutataks mõnes filmis, nimetataks kardetavasti sentimentaalseks kitsiks – tuli mulle meelde, kui lugesin mõne aja eest intervjuud Tallinna uue linnapeaga, kes kiitis “mõttetu munitsipaalehituse” rahade ümbertõstmist teedeehitusse. Loomulikult läheb see sõnum avalikkusele hästi peale, sest sõna munitsipaalehitus on Eestis häbimärgistatud – seda peetakse ühe põlatud erakonna ekstremistlikuks ja tagurlikuks kapriisiks ning rahva raha raiskamiseks. Kodanikku näikse enam häirivat asfaldiauk sõiduteel kui linna serval lageda taeva all elavad inimesed.
Kuid erinevalt Eestist on Lääne-Euroopa – ja praeguseks juba ka arenenumad Ida-Euroopa riigid – aru saanud, et ehkki vaba turg suudab rahuldada küll enamiku inimeste eluasemevajaduse, vajavad paljud siiski ka avaliku sektori tuge, sotsiaal- ja munitsipaalmaju. Euroopa Liidu nn vanades liikmesmaades elab iga viies leibkond avalikule sektorile kuuluvas üürikorteris, Eestis kuulub avalikule võimule aga vaid 6% eluasemetest.
Munitsipaalehitus odavam
Miks on siis Lääne-Euroopa valinud sellise tee? Peapõhjus on, et ühiskonnas on lihtsalt inimesi, kes ei jõua endale turuhindadega korterit osta ega üürida. Kui riik ei taha inimesi lageda taeva alla jätta (või soovib näiteks kolmelapselist peret aidata, et see ei elaks mitte ühe-, vaid kolmetoalises korteris), on nende toetamiseks kaks võimalust – kas anda neile elamiseks sotsiaalpind või maksta toetust, et nad üüriksid endale korteri vabalt turult. Teine variant on aga ühiskonnale kallim kui esimene, sest toetuste maksmine toob kaasa üürihindade tõusu ning avalikest rahadest tuleb kinni maksta ka eraomaniku kasum. Seega on ühiskonnale odavam rajada sotsiaal- ja munitsipaalkortereid, sest selleks kulutatavad investeeringud jäävad püsima aastakümneteks, mitte ei voola toetustena üksikute eraomanike kätte.
Teine olulisem põhjus, miks Lääne-Euroopa riigid eluasemeturgu aktiivsemalt sekkuvad, on tõsiasi, et täielik laissez-faire poliitika toob kaasa hiiglasliku lõhe vaeste ja rikaste linnaosade vahel. Seda on aga vaja vältida, eeskätt noorte huvides. Lapsed ei saa ju valida, kus elada – ja kui nad sirguvad slummis, kus on kõrge kuritegevus ja vähesed inimesed käivad tööl, ning ka piirkonnakooli lapsed on samasugustest oludest – siis lähevad nemadki tulevikus suurema tõenäosusega kuritegelikule teele.
Millist eluasemepoliitikat vajab Eesti? Seni on meie avalikkus vaielnud põhiliselt selle üle, millised majad sobivad linnapilti, milline peaks olema Tallinna siluett merelt vaadates või kas majad tohivad olla kõrgemad kui Oleviste kirik. Asja esteetiline külg on küll tähtis, aga elamuehitusel on ka sotsiaalne dimensioon – mida Eestis on paraku seni alahinnatud.
