Kuid kas ikka võidavad? Sellest, et tulumaksureformist võidavad proportsionaalselt rohkem kõrgema sissetulekuga inimesed, on juba küllalt räägitud. Kuidas on lood aga näiteks kahelapseliste perede maksusoodustusega?

Kõik lapsed ei võida

Iseenesest on see paljude lapsevanemate jaoks kahtlemata rõõmustav. Pere, kus kasvab kaks last ja vanemad käivad tööl, võidab seeläbi aastas kuni 5500 krooni. Seda võib sisuliselt tõlgendada lastetusmaksuna – lastetud ja need, kellel on vaid üks laps, maksavad edaspidi proportsionaalselt rohkem tulumaksu. Ja Eesti-suguses negatiivse iibega riigis on lastega ja lastetute inimeste suurem solidaarsus järeltuleva põlve kasvatamisel igati teretulnud.

Kuid asja võib vaadata ka hoopis teise nurga alt. Kahelapseliste perede tulumaksusoodustus vähendab riigi tulusid aastas 350–400 miljoni krooni võrra. Ühest küljest võib seda alalaekumist käsitada kui riigi toetust laste elutingimuste parandamiseks. Ent siis tekib kohe järgmine küsimus: kas see on kõige efektiivsem vahend laste heaolu tõstmiseks? Vastus on eitav, sest kõigi laste elu sellest ei parane. Eelkõige just nende laste elu mitte, kes vajaksid abi kõige rohkem – töötute ja madalapalgaliste üksikvanemate lapsed. Näiteks üht last kasvatav üksik-ema ei võida sellest muudatusest mitte sentigi. Pärast maksude mahaarvamist jääb üht last kasvatavale miinimumpalka teenivale üksikvanemale kuus kätte veidi vähem kui 2500 krooni – pereliikme kohta niisiis 1250. Seda on üle kahe korra vähem, kui hakkab tuleval aastal olema keskmine pension. Madalapalgaliste üksikvanemate – nagu ka töötute – lapsi aitaksid hoopis rohkem otsetoetused. Või kas või Soome eeskujul koolide juurde pikapäevarühmade loomine, millest võidavad tõesti kõik lapsed. Kuna aga koalitsioonilepingus riigile võetud muud kohustused on üüratult suured, võib eeldada, et selleks enam piisavalt raha ei jagu.

Omaette küsimus on ka pensionitõus, mis neelab 1,3 miljardit krooni. Tõsi, ei saa väita, justkui oleks 3000-kroonine pension põhjendamatult suur. Sellal kui Lääne-Euroopa pensionärid käivad kruiisidel, mängivad golfi ja ostavad Louis Vuittoni kotte, on kurb vaadata viledates mantlites Eesti pensionäre, kes käivad kaupa täis tuubitud ostukeskuses, korvis vaid poolik leivapäts ja allahinnatud kohuke. Ses mõttes on pensionitõus – mida võib käsitada kui kogumispensioni käivitamisest tuleneva alalaekumise kompenseerimist – igati tervitatav. Kuid pensionäride kõrval on meil ka palju teisi inimesi, kelle elatustase on veel märksa nigelam – näiteks töötu abiraha on siiamaani vaid 400 krooni ja pikaajaline töötu peab tulema toime 750 krooniga kuus. Nendest inimestest aga muidu heldelt raha jagav koalitsioonileping vaikib. On selgelt näha, et lepingu koostajad on rahajagamisel eelistanud suuri valijagruppe – nõrgema häälega rühmad, olgugi et nad võivad veel enam abi vajada (üksikvanemad, pikaajalised töötud), on jäänud taga-plaanile. See on lihtne pragmatism: tuleb teha otsuseid, mis tagavad parteile võimalikult palju hääli.

Armastus rahakoti kaudu

Värske koalitsioonileping viitab selgelt ühele uuele joonele Eesti poliitikas: programmipoliitika on asendumas projektipoliitikaga. Erinevalt Juhan Partsi valitsuse võimuleppest, mis laiutas 30 leheküljel, mahub uus lepe kaheksale lehele. Seal ei seata enam pikaajalisi strateegilisi sihte – nagu näiteks innovatsiooniprogrammi koostamine või haridusreform –, selle asemel eelistatakse kiireid otsuseid, mis tõotavad valijatele kohest käegakatsutavat tulu, justkui uskudes, et valijate armastus käib rahakoti kaudu.

Rahvaliit ja Keskerakond on olnud Reformierakonna tublid õpipoisid. On ju Reformierakonna kaubamärgiks kujunenud selged ja konkreetsed lubadused, mille partei on alati ka täitnud: ettevõtte tulumaksureform, vanemahüvitis, füüsilise isiku tulumaksu langetamine. Mõni ime siis, et sama strateegiat tahavad nüüd kasutada teisedki parteid: Rahvaliit soovib, et tema kaubamärgiks kujuneks kahelapseliste perede tulumaksusoodustus. Ja Keskerakond võitles ihu ja hingega 3000-kroonise pensioni eest.

Lühiajalises plaanis on selline strateegia – rahas mõõdetavad lubadused, mida iga hinna eest täidetakse – erakondade seisukohalt kasulik. See aitab kahandada valijaskonna võõrandumist ja poliitikas pettumist. Ent kui kõik parteid hakkavad rakendama sama taktikat – andes selgeid “raha kohe kätte” stiilis lubadusi, mille sisuks on kas riigieelarve tulude vähendamine (nagu tulumaksureform ja kahelapseliste perede tulumaksusoodustus) või pika-ajaliste kohustuste võtmine (nagu lubaduste täitmise nimel laenamine) –, võib see mõjuda hukutavalt.

Esiteks kaasneb sellega oht, et erakonnad unustavad valijaskonna basic instinct´ile mängides pikemaajalised strateegilised sihid. See on ka koalitsioonilepingus selgelt näha: näiteks Eesti ekspordi ja innovatsiooni toetamisest, mis on meie ühiskonna jaoks võtmelise tähtsusega, tehakse seal juttu vaid mokaotsast. Ja enamgi veel – kui valijatele kiire rahajagamise nimel võetakse laene ja vähendatakse eelarvelaekumisi, ahendab see ka tulevase poliitika piire ja järgnevate valitsuste otsustusvabadust. Sest kui ülejärgmine valitsus soovib teha ära midagi suurt ja strateegilist, on peagi ametisse astuva valitsuse võetud kohustused ta juba käsist-jalust sidunud.

Moodne projektipoliitika kätkeb endas aga teistki ohtu: kui iga erakond võitleb kitsalt vaid oma lubaduste täitmise eest, pole valijatel mingit kindlust, et see, mis täna otsustatakse, kehtib ka paari-kolme aasta pärast, kui võimule tuleb mõni muu poliitiline kooslus. Ja see paneb poliitikas veelgi enam pettuma.