“Miks keegi ei taha enam raha? Kõik tahavad vaid armastust,” hüüatas üks näitleja Rene Polleschi lavastuses Berliini Volksbühnes. See tükk, mil nimeks “Praktikandi surm”, rääkis lääne heaoluühiskonna uuest nähtusest, mille koondnimetuseks on “praktikantide põlvkond”.
Sajad ja tuhanded noored inimesed, kel on ülikoolidiplomil head hinded, lihtsalt ei leia tööd. Näiteks Berliinis on pea iga kümnes kõrgharidusega inimene töötu, Saksamaal tervikuna on ilma tööta viis protsenti kõrgharituist.
Tõsi, tööd justkui oleks, aga inimene, kel taskus ülikoolidiplom, ei taha hakata kebabi-müüjaks või koristajaks. Võib-olla mitte ka pangatelleriks ega müügimeheks.
Ja nii ongi peale kasvanud põlvkond noori inimesi, kes – suutmata leida meelepärast rakendust – on ilma kindla töökohata.
Kui rääkida siinsete 25–30-aastastega, ütlevad paljud, et “nad teevad järjekordset praktikat”. Mõnes ajalehes, reklaami-agentuuris, mittetulundusühingus. Ühest küljest kõlab see lootusrikkalt – vähemalt ei olda ilma tegevuseta, CV-sse ei teki pikka lünka ja saadakse kogemusi. Kuid teisalt kõlab see ka resigneerunult. Enamik praktikante teab, et püsivat lepingut ei pakuta ning pärast neid võetakse ametisse järjekordne praktikant. Noorte tööpuudust on lihtne ära kasutada. Praktikantidele makstakse – kui üldse – mõnisada eurot kuus ning pealegi ei laiene neile kulukad sotsiaalsed garantiid. Kui veel 1990. aastate algul tähendas “praktika” kogemuste hankimist hilisemaks karjääriks, siis nüüd tähendab see pahatihti lihtsalt rakendamist odavtööjõuna. Ja mida väiksemad on praktikantide šansid tööle saada, seda püüdlikumaks nad muutuvad.
Elustiili eeldused
On neidki, kes ütlevad, et jutt “praktikantide põlvkonnast” on luksusprobleem. Ajavad ju paljud praktikandid taga ideaalset töökohta ega taha leppida millegi vähem inspireerivaga. (Olgugi et teekond “tööni, mida armastad” võib tähendada praktiseerimist näiteks staarlavastaja jooksupoisina, kes toob poest sigarette ja viib kirju posti.) Elu-stiili, kus ühele praktikale järgneb teine, saavad lubada endale need, kelle vanematel on piisavalt raha, et maksta kinni oma hilistes kahekümnendates lapse korteriüür, võib-olla ka auto ja puhkusereisid.
Praktikantide põlvkond on osa ühest veel laiemast nähtusest, mille koondnimetuseks on “prekariaat”. Ehk uus “alamkiht”, kui soovite. Erinevalt “proletariaadist” on suur osa sellest uuest alamkihist kõrgelt haritud. Sinna kuuluvad nii lõputult ühelt praktikalt teisele liikuvad noored, ebakindlate tähtajaliste lepingutega inimesed kui ka näiteks edutud kunstnikud.
Tööotsijate võidurelvastumine
Tõsi, ühelt poolt on heaoluühiskonna töötajad sotsiaalsete garantiidega hästi kaitstud. Kuid see kehtib nende kohta, kel on tähtajatu tööleping. Ülejäänud – ja neid on üha rohkem – liiguvad ühelt tähtajaliselt kohalt teisele või elatuvad lühiajalistest projektidest.
Oma osa on siin ka ühiskonna ja tööturu kiirel muutumisel – üha vähem inimesi saab eeldada, et töötab pensionini ühes ja samas kohas.
Mõni ime siis, et tööturu mobiilsusest on saanud terve äri. See annab tööd kirjastustele. Raamatupoodides võib leida nõuanderaamatuid “üle 40-aastastele töötutele“, “ebatäiusliku elulooga inimestele” ning ainu-üksi teemal, kuidas täita kandideerimisdokumente, on poes terve riiulitäis raamatuid. Ning Berliini Alexanderplatzil tegutseb firma, mis pakub bürooruume ja nõustamist tööotsijatele: kes soovib, võib istuda hommikul 9-st õhtul 17-ni kontoris, tegeledes 40 tundi nädalas ainult töökohaotsingutega. Pakutakse seminare “õigest helistamisest” ja “õigest networking’ust” ning nõustamist, millisele paberile kandideerimisavaldus printida (mitte liiga valgele ega ka liiga kollakale). Isegi kandideerimisfoto tegemisest on saanud terve teadus.
Eestist vaadates võivad need probleemid tunduda valgusaastate kaugusel. Meil võib ju tõusta 20. aastates mõne ministeeriumi osakonnajuhatajaks, kui mitte kantsleriks. Kuid ometi – lähiaastatel suundub Eesti tööturule rekordsuur põlvkond noori, laulva revolutsiooni lapsi. Kas ja kuidas leiavad nad rakendust? Või ootab neid sama saatus, mis paljusid lääne eakaaslasi: toolid on juba võetud? Kuid üks on kindel – noorte töötus lükkab edasi ka täiskasvanuks saamist ning toob endaga kaasa uusi protestiliikumisi.
Külli-Riin Tigasson õpib juulini Berliini Freie Universität’is.
