KÜLLI-RIIN TIGASSON: Tahan igavaid valimislubadusi!
Lubadustele, mida erakonnad praeguste valimiste eel annavad, ei tohiks küll keegi ette heita tüüpilist poliitikute häda: “ümmargust juttu” või “igavust”. Jutt on selge ja eluline. Ning kui mõni partei ka eksib konkreetsuse nõude vastu, siis ootab teda ajakirjanduses reklaamigurude kriitika. Sest parteide valimisreklaamid on olnud ajakirjanduse terava huvi orbiidis. Neid hinnatakse ja analüüsitakse, antakse häid ja halbu hindeid ning professionaalseid soovitusi. Teine lugu on valimislubaduste endiga – neid hakatakse ilmselt põhjalikult analüüsima alles siis, kui valimised läbi, võimukõnelused peetud ja koalitsioonileping allkirjastatud. Alles siis võib oodata arutelu, ega 2500-kroonine “lastehoiuraha” ei ole ebaõiglane lasteaedade suhtes – sest tavaline lasteaiakasvataja, kelle hoida on näiteks kümme last, hakkaks teenima sama palju või koguni vähem kui hoidjatädi, kes vastutab kahe lapse eest. Siis on aga juba liiga hilja – sest leping on valmis, allkirjad all – ning sõnamurdja tiitlit ei taha keegi.
Lõppenud suvel oli Eesti “tabloidistunud” ajakirjandus poliitikute terava kriitika all. Ent veel enam kui meedia näib olevat tabloidistunud Eesti poliitika.
Valime välismaa partei?
Tabloidistumise sisu on lihtne – mängitakse kõige madalamale ühisnimetajale. Raha, homofoobia (meenutame ühe partei avaldust geiparaadi eel), “tasuta” asjad ja teenused. Sellise
strateegiaga kaasneb aga oht – iga uue toetuse ja teenuse lisandumine seob avaliku võimu väga pikaks ajaks, sest juba antud asja on juba raske ära võtta. Ning kord-korralt ja valimistest valimisteni jääb parteide ja poliitikute mänguruum ahtamaks, sest käed on varasemast juba seotud.
Seni on selline strateegia saanud toimida, sest majandus on kasvanud ja riigil on raha üha enam. Mis saaks aga siis, kui on vaja avalikke kulutusi hoopis kokku tõmmata? Kas Eesti poliitikutel jätkuks riigimehelikkust (nagu 1990-ndate algul) seda rahvale öelda? Nagu näiteks 1994. aasta Rootsis, kus riiki olid tabanud suured majandusraskused ning Göran Perssoni partei lubas valijatele kõrgemaid makse ja madalamaid toetusi ja saavutas sellele vaatamata – või just selle tõttu – võidu.
Kui ütlesin pealkirjas, et ootan igavaid valimislubadusi, siis mida ma selle all mõtlesin? Nimelt seda, et konkreetsete rahanumbrite lubamisest vastutustundlikum on seada pikemaaegseid eesmärke ja prioriteete – olgu selleks siis tööpuuduse vähendamine, põhikoolist väljalangevuse vähendamine või lasteaiajärjekordade lühendamine. See jätab parteidele ühest küljest vabamad käed pärast valimisi omavahel – ja ka avalikkusega – läbi rääkida ning teisest küljest ei seo avalikku võimu pikkadeks aastateks.
Mõni tuntud poliitik on öelnud, et eelistab välismaa lehti, sest Eesti ajakirjandus olevat liiga kollane. Kui aga Eesti poliitika kolletub, välismaist parteid paraku valida ei saa.
