Link kopeeritud!

KÜLLIKI KÜBARSEPP: Tee ausamate erakondadeni

 (11)

Allar Jõks kirjutas hiljaaegu artikli “Tee ausamate valimisteni” (EPL 17.06). Mina parandaksin esmalt pealkirja. See võiks olla “Tee ausamate erakondadeni”.

Loe veel

Jõks keskendub küll peamiselt erakondade valimiskampaaniate aegse rahastamise probleemidele, kuid tegelikult tuleks asjale läheneda laiemalt. Valimiste nimel kogutakse raha iga päev, seega peab erakondade igapäevaste finantsasjade korraldus olema läbipaistev ning ühetaoline kõigile Eestis tegutsevatele erakondadele.
Käesoleva aasta aprillis avalikustas Euroopa Nõukogu juures tegutsev korruptsioonivastane riikide ühendus GRECO aruande Eesti erakondade rahastamise läbipaistvusest ning altkäemaksu ja mõjuvõimuga kauplemisest. Hindamisakt polnud just kiitev. Eestile esitati kogunisti 17 soovitust, mida teha läbipaistvama erakondade rahastamise süsteemi saavutamiseks.
Välireklaami keelustamine ei muuda minu hinnangul küll erakondade rahastamisskeeme. See vähendab võib-olla valimiskulusid, kuid kampaania tehakse ikka ära. Elame ju ikkagi Colgate’i ja Pampersi ajastul. Kaaluda tuleks välireklaamile piirangute seadmist. Näiteks võiks kehtestada plakatite maksimaalsuuruse. Või plakatite mahukoguse (tüki või kogusumma alusel) piirangud. Nii peaks erakondadel tekkima kaalutlev mõtlemine – igaühele pole ju siiski võimalik raha kulutada. Mahupiirangud annaksid tänavatele jõudmise võimaluse ka vaesematele parteidele, sest neilegi jääks mõni vaba pind.
On välja käidud idee, et valimisreklaam võiks tulla tagasi rahvusringhäälingu teleekraanile. Seda küll mõttega, et nii saaks too oma kesist rahakotti täita. Mina sellele libedale teele ei läheks, vaid pingutaksin väitlussaadete korraldamise nimel. Professionaalne ja mitmekülgne korraldus toob iga vaataja igavaid poliitikuid vaatama.
Kuhu tõmmata ülempiir?
Kiidan ideed seada valimiskulutustele ülempiir. Endine õiguskantsler täpsustab meetodit pangakontode kontrollimise kaudu. Paraku pole keegi pakkunud, mis võiks olla ülempiir. Oleks see üks, viis, kümme või kolmkümmend miljonit krooni?
Kõige enam kardan seda, et suurparteid, kes on harjunud kulutama enam kui viisteist miljonit krooni, pole võimelised kampaaniaid väiksema rahasummaga korraldama ning teevad kõik, et puuduolev raha leida ja kulutada. Kui ülempiir olekski viisteist miljonit, oleksid väikeparteid ikkagi ebavõrdsetes konkurentsitingimustes.
Minu hinnangul on kõige olulisem hoopis see, kuidas kas või praegune rahastamissüsteem toimima panna. Oleme demokraatlik riik, kus kehtivad seadused. Seadusi tuleb järgida ning nende täitmist kontrollitakse. Näiteks liiklusseaduste täitmist kontrollib politsei, maksude maksmist maksuamet. Näib, et erakondade rahastamist ei kontrolli keegi. On olemas riigikontroll, kellel puudub karistustegevus. Vajame toimivat kontrollimehhanismi. Seda rõhutab ka GRECO oma aruandes.
Praegune vabariigi valimiskomisjon, kellele on ideede tasemel püütud kontrollikohustust üle anda, pole minu hinnangul instants, kes suudaks kontrolli teha. Temal võib olla õigus koguda kaebusi ja kulumaterjale. Näiteks soovitab GRECO, et kulumaterjalid ning allikad oleksid ka internetis kättesaadavad. Pealegi ei toimi neis asjus järelevaataja rolli pandud riigikogu korruptsioonivastane komisjon. Nemad peaksid nagu üksteise pesu pesema, kuid ise tahaksid olla edasi oma musta särgiga. Meedias üles võetud käsitlusi ei võeta tõsiselt, sest meedia täidab klähviva õuekoera funktsiooni.
Uus amet
Üks lahendus oleks luua uus bürokraatlik ja raha neelav amet. Seal oleksid ametnikud, kes teeksid igapäevast tööd, kontrollides erakondade rahastamist pidevalt. Ameti ülesandeks jääks näiteks ka reklaamplakatite mahupiirangute kontrollimine. See saab olla võimalik sel moel, et kõik plakatid oleksid varustatud vastava pitseriga. Lisaks esitataks meediapindade broneeringute kavad ning hilisemad arved. Nii oleks parteide reklaamikampaania ausust kergem kontrollida.
Paraku neelaks uus amet tohutult raha juba seetõttu, et ametnike palgad peaksid olema tasemel, mis hoiaks neid endid teenimast lisaraha, mida võidakse laua alt ümbrikuga anda. Lisaks võib ametil vaja minna ajutisi lisatöökäsi, kelle abiga rakendada aktiivse kampaania ajal kontrolli näiteks plakatite üle.
Ameti töö ei saa piirduda vaid kontrollimise ning soovituste kirjutamisega. Tal peavad olema võimalused reaalselt tegutseda. Muidugi selleks loodud seaduse piires. Ametil oleks õigus pöörduda mittepiisavate selgituste saamise puhul kahtluste tõendamiseks kohtu poole.
Võimalikud karistused
Millised oleksid karistused? Kui tuvastatakse kandidaadi räige finantsrikkumine, siis kõrvaldatakse kandidaat nimekirjast. Paraku on kohtutee pikk ja aeganõudev, karta tuleks ka sanktsioonide kergekäelist rakendamist. Lahendus oleks see, et valitud saadik kaotab saadikupuutumatuse ning tagandatakse kohalt, kuhu ta on valitud (k.a vallavanemad). Ühtlasi ei võtaks karistus inimeselt võimalust järgmisel korral uuesti kandideerida. Veel võib kaaluda rahatrahvi, mis oleks oluline just arvestades neid kandidaate, keda ei valita.
Erakonda saaks karistada rahatrahviga, mis mõnel puhul võiks lõppeda riigieelarvest saadava summa kärpimisega vastavalt karistuse määrale.
Muuta tuleks annetuste süsteemi. Igaühele, ka juriidilisele isikule antav võimalus annetust teha loob ausa ja läbipaistva käitumise eelduse. Praegune keeld juriidilistele isikutele soodustab pigem kõrvalteedel kombineerimist, kuidas keelust mööda minna.
GRECO näeb ette, et Eesti võiks soovitused rakendada 2009. aasta oktoobriks. Paraku on see võimatu, sest siis toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Tõsi ta on: neid valimisi on veelgi keerulisem kontrollida kui parlamendivalimisi. Omavalitsusi on liiga palju, kontrollitavaid veelgi enam.
Oluline on, et me julgeksime probleemi rohkem teadvustada. Kui suudame seda teha, siis suudame leida ka lahendusi.  

Varivalitsus
Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare