KÜLLO ARJAKAS: Elu ei seisne lihtsate lahenduste pakkumises
Ilmselt valmis tekst kiirustades, sest 60 aastat tagasi, s.t sügiseks 1945 olid neli riigivanemat Juhan Kukk, Ants Piip, Jaan Teemant ja Jaan Tõnisson kas Nõukogude repressiivorganite poolt maha lastud või Venemaa vangilaagrites hukkunud. Tegelikult oli pöördujaid viis, sest eksriigivanem Otto Strandmann – töötas saadikuna Pariisis – teatas telegrammi teel enda ühinemisest märgukirja aktsiooniga. Tema elu lõppes enesetapuga 1941. aastal, vältimatu arreteerimise eel.
Seitsme aastakümne tagune riigivanemate kiri ei ole üldtuntud ja seda maksab refereerida. 1936. aasta oktoobris rõhutasid eksriigivanemad – mehed, kes olid olnud EV sünni- ja omariikluse raskete esimeste aastate juures –, et selleks ajaks polnud Eestis juba kolm aastat sõna-, koosoleku- ja ühinemisvabadust. “Puudub ka tunne sellest, et asi paraneks lähemas tulevikus.”
Sisukad ettepanekud
Juhiti tähelepanu rahvaesinduse puudumisele, sellele, et omavalitsustegelasi pannakse kohtadele määrustega, ametiühingute normaalne töö on lõpetatud, on mitmeid bürokraatlikke takistusi jms. Riigivanemad pidasid vajalikuks leevendada kaitseseisukorra kitsendusi ja muuta valimisseadust, et kandidaate saaksid üles seada ka valitsusvälised ühendused ning kandidaatidele võimaldataks vaba valimisvõitlus jms. Märgukiri oli osalt kriitika kokkuvõte, osalt lahenduste väljapakkumine. Riigivanem Päts ei lubanud kirja Eesti ajakirjanduses avaldada, see ilmus esimesena Soomes. Memorandumil polnud otseseid tagajärgi ja 1936. aasta lõpul valitud rahvuskogu jäi ettearvatult valitsusmeelseks.
1936. aasta riigivanemate kirjal on koht meie poliitilise mõtte arengus ning seda on taaspublitseeritud dokumendikogumikes. Tuleb aga sügavalt kahelda, kas 2005. aasta “kordusväljaanne” leiab uusi publikatsioone. Pigem lubab pöördumise sisu arvata, et isegi asjaosalised unustavad selle mõne kuuga – sest uusi asju tuleb jälle peale.
Kui seitse aastakümmet tagasi nähti ühiskonnas suuri probleeme ja pakuti mitmeid lahendusvariante, siis 2005. aasta sügiseks on kõik väga sirgjooneline: peaminister Ansip vallandagu majandusminister Savisaar ja ainuüksi see otsus “taastab Eesti inimese usu oma riiki”. Vististi seejärel on happy end, pidu meie tänavas ja õnn saabumas meie õuele.
Kui maailm oleks nii lihtne, siis peaks Keskerakonna juhatus tõesti kaaluma ekspeaministrite “püha ürituse” toetamist. Sest kõikide kindel usk oma riiki on väärtus, mis ületab mitu ministrikohta. Paraku ei ole maailm nii lihtne ning ekspeaministrite pöördumine on vaid tavapärane poliitiline käik – millele küll otsiti ajaloost eeskujuandvat analoogi.
Poliitkäigule vastatakse samamoodi ja nii esitasid keskfraktsiooni liikmed peaministrile arupärimise kahe ekspeaministri korteri- ja majaostude segaste asjaolude kohta. Ei ole viisakas koalitsioonikaaslastele arupärimisi esitada, ent küllap Ansip aruka inimesena mõistab, et teatud ebameeldivused kuuluvad paratamatult tema ameti juurde.
Raha ei haise
Võimalik, et kogu “eksriigivanemate-ekspeaministrite kirjaaktsioon” planeeritigi mõningaseks tähelepanu kõrvaletõmbamiseks Kadrioru jalgpallimatsiga kaasnenud sündmustelt. Sest sealgi pakuti välja lahendus: ajame kolmkümmend viis nimeliselt nimetatud kommarit ahju! Ja jällegi on happy end, pidu meie tänavas ja saabub õnn meie õuele! Ainult et Kadriorus kohapeal said kaks ekspeaministrit vist aru, et selle aktsiooniga keerati seni aktsepteeritav poliitvint juba lootusetult üle.
Et üritusel oli valimiseelne tonaalsus, seda näitab nn kommarite valik – kes kõik kuuluvad tänasesse valitsuskoalitsiooni. Ning särgiaktsiooni korraldajad, kes ise kandideerivad opositsioonilistes nimekirjades, jätsid viisakate inimestena ütlemata just nende seas olevad kommarid. Kas siis tänases Eesti ühiskonnas on halbu ja häid kommareid? Kas “hea kommar” on see, kes kandideerib “õiges” nimekirjas ja aitab oma häältega võimule mõne “valge inimese?”
Oo-jaa, sellised küsimusepüstitused on väga vastikud. Poliitiliste käikude ja vastukäikudega harjutakse ning lubatava või “seeditava” piir on asjaosalistel erinev. Kui üldsõnaline “juudid ahju” väljend tõi asjaosalisele kohtuprotsessi ja 3000 krooni trahvi, siis personaalne kommarite ahju ajamise aktsioon ei peaks samuti jääma hõlpsalt ununevaks vaheseigaks.
Muuseas, siiani pole keegi veel tähelepanu juhtinud linnukestele kommarite nimede ees. Kui sirvida sõjaaegsete dokumentide kogumikke, siis sellised linnukesed asetati hukatud inimeste nimekirjadesse pärast surmaotsuste täideviimist. Aktsiooni üks korraldajaid Juku-Kalle Raid teatas avalikkusele oma kavast paisata särgid jaemüüki. Juba vanad roomlased teadsid, et raha ei haise.
Küllo Arjakas, ajaloolane ja riigikogu liige (Keskerakond)
