Kultuuriloojate kõrval teevad maailma ajalugu sõjamehed
Seoses 2000. aasta saabumisega on meil alustatud peatselt mööduva sajandi parimate, targemate ja tähtsamate inimeste valimist. Eesti tähtsamate ühiskonnategelaste nimekirjas konkureerib ka hulk professionaalseid ning asjaarmastajaid sõjamehi. Kuna olen viimastel aastatel eneselegi ootamatult sattunud eesti kindralite-admiralide-ohvitseride-sõjandustegelaste biograafi rolli, püüan anda väikse ekspertarvamuse meie sõjahärrade omavahelise kaalukuse kohta. Toon seekord eraldi välja meie kindralid-admiralid, järgnevas loos aga ohvitserid-sõdurid.
Entsüklopeediakirjastuse ja "Sajandi 100 suurkuju" valijate koostatud nimekirja on jõudnud täiskindralid Aleksander Einseln (1931), August Kork (1887-1937) ja Johan Laidoner (1884-1953), kindralleitnandid Voldemar Kappel, Johannes Kert (1959) ja Nikolai Reek (1890-1942), kindralmajorid Tiiu Kera, Ants Laaneots, Johannes Orasmaa (varem Roska) (1890-1943), Ernst Põdder (1879-1932), Jaan Soots (1880-1942) ja Aleksander Tõnisson (1875-1941), aga ka kontradmiral Johan Pitka (1872-1944).
Ütlen lugejale kohe ära ka oma põhikriteeriumi eelmainitud 11 härra, seltsimees Korki ja proua Kera tegude kaalumisel: mis on olnud Eesti riigile ja rahvale nende tegevusest kasu.
Sellest lähtudes tõmban nimekirjast maha August Korki, kes kõik oma jõu ja oskused rakendas selleks, et Eestit punase terrori tallermaaks saada. Kui see üritus ebaõnnestus, kordas ta sama vahelduva eduga Poolas, Ukrainas ja Kesk-Aasias ning sai 1937. aastal oma Kremli sõpradelt viimseks autasuks 5 grammi tina.
Eesti riigi vaenlaste hulka võime kahjuks liigitada ka Vene kodusõjas Siberis sõdinud kindralleitnant Kappeli. Kappel ei sõdinud küll otseselt Eesti Vabariigi vastu ja oli just nagu meie Vabadussõja liitlaste poolel. Kuid tuletagem meelde vene valge liikumise loosungit "ühtsest ja jagamatust Venemaast" ning kohe saab selgeks, et valgete võidu puhul oleksid nad oma püssitorud pööranud Vene impeeriumist eraldunud piiririikide vastu. Äsja ilmunud Ajaloolises Ajakirjas väidab Tartu ajaloolane Tõnu Tannberg, et Kappel ei olnudki üldse eestlane, vaid Kaunase kandis kasvanud rootsi päritolu aadlik.
Meie kindralite hulgas on aga kindlasti esimene mees Johan Laidoner. Olen seisukohal, et kultuuriloojate kõrval on just sõjamehed need, kes teevad maailma ajalugu, poliitikud oma telgitaguste mahhinatsioonidega mõjutavad seda hoopis vähem. Olen jätkuvalt seisukohal, et kui Laidoner oma briljantse organiseerimistööga ei oleks Vabadussõda võitnud, ei oleks meil praegu üldse võimalust targutada selle üle, kes meie poliitikutest on parim ja targim.
Laidonerile assisteerisid Vabadussõja võitmisel ta staabiülem kindralmajor Soots, Viru rinde juhataja kindralmajor Tõnisson ja Landeswehri võitja kindralmajor Põdder, aga ka samas sõjas mereväelipnikust kontradmiraliks tõusnud Pitka. Needki mehed vääriksid meie tipptegelaste nimistus senisest kõrgemat kohta. On tähelepanuväärne, et senise rahvahääletuse tulemusena ongi Laidoneri järel meie sõjameheks number 2 tunnistatud Johan Pitka – mees, kes ei läinud kaasa riigipiruka kahmajatega Vabadussõjale järgnenud rahuajal. II maailmasõja alateski oli Pitka intuitsioon parem kui lõviosal meie kindraleil – ta varjus õigeaegselt Soome, 1944. aasta kevadel aga tuli tagasi Eestisse, et 72-aastase mehena osaleda võitluses idavaenlase vastu.
Kaasaegseid eesti kindraleid on rahvahääletusele pandud neli: juba erus olev kaitseväe juhataja kindral Einseln, samas ametis olev kindralleitnant Kert, endine kaitsejõudude peastaabi ülem kindralmajor Ants Laaneots ja USA strateegilise väejuhatuse luuredirektor kindralmajor Tiiu Kera.
Just viimati mainitu on nende nelja kindrali hulgas harituim, mulle on väidetud, et ka intelligentseim. Ja kuna tänapäeval on maailma stabiilsuse garantiiks suurelt osalt USA ülemvõim, siis võime ameerikaeestlasest kindralmajor Kera lugeda ka Eesti riigi ja rahva iseseisvuse kaitsjaks.
Seniks aga, kui meie praegune parim kindral Kera kauges Ameerikas maailmarahu kaitseb, võinuks me siinse ainsa (!) tegevväekindrali Ants Laaneotsa talle õigusega kuuluvasse ametisse seada. Minuni jõudnud andmete kohaselt arvatakse nii USA, NATO kui ka meile lähimate naaberriikide sõjandusringkondades, et Laaneotsast möödaminek kaitseväe juhataja kohusetäitja määramisel ei süvendanud arusaama Eestist kui (enesereklaamitud) õigusriigist. Pigem vastupidi.
