Kultuuriministeeriumi nõunik: kriitikud eiravad uue seaduse vooruseid, mis võimaldavad riigil olla omanikule senisest enam toeks
Kultuuripärand on Eesti ajaloo oluline osa ja identiteedi allikas nii igale üksikisikule kui ka riigile tervikuna. Selle valdkonna korraldus peab käima ajaga kaasas, senine seadus kehtib aastast 2002. Eesti Päevalehes ilmunud artikkel „Muinsuskaitse omanikud teevad uue eelnõu maatasa: See on nõukogude aega naasmine“ toob küll välja praeguse seaduse kitsaskohad, kuid jätab tähelepanuta uue seaduse voorused, mis võimaldavad riigil olla omanikule senisest enam toeks, luues tasakaalu mälestiste omanike ja riigi kohustustes mälestiste säilimisel. Uue seaduse eesmärk on liikuda kontrollivalt muinsuskaitselt kaasavale muinsuskaitsele ning käsitleda kultuuripärandit tervikuna.
Muinsuskaitseseaduse eelnõud ei ole tehtud kiirustades. Eelnõu tegemist alustati pea viis aastat tagasi. Enne eelnõu väljatöötamist viidi eraomanike seas läbi põhjalik uuring „Eraomandis oleva kinnismälestise hoidmine“. Uuringu koostasid Tallinna Ülikooli Eesti Tuleviku-uuringute Instituut ja Eesti Kunstiakadeemia (tellis riigikantselei säästva arengu komisjon). Seal analüüsiti riigi ja eraomanike vahelist suhet ja rollide jagunemist mälestiste kaitsel ja arendamisel. Uuring tõi probleemidena välja piirangute rohkuse ja vähese paindlikkuse, aga ka muinsuskaitsjate, kompetentside ja finantside nappuse, eelkõige väikesed muinsuskaitsespetsiifilised riiklikud toetused.