Kulupõletajad monumendi ümber

Kuu aega on Eesti meediasündmuste seas trooninud pronkssõdur. Omalaadne rekord, kui mõelda , kui sageli heidetakse ajakirjandusele ette järjekindlusetust.

Pärast 9. mail toimunut haaras meedia teemast ahnelt nagu kuiv maa, mis oli oodanud kastmist. Ilmselt jäi mõnel väljaandel suures tuhinas märkamata, et tegu pole tavapärase intrigeeriva konfliktilooga, kus on pooled A ja B. Siin on pooli sootuks rohkem. Ning sellel konfliktil võib olla tagajärg, mida annab kajastada aastaid. Ent sellist “järjepidevust” küll vaja pole!

Väga meie oludele sobivalt mõjus mai lõpus ajalehes International Herald Tribune ilmunud kolumnisti HDS Greenway kirjutis “Sõdade ettekäänded”, mis loetleb poolanekdootlikke intsidente, millest on saanud suurte sõdade ettekäänded.

Kes ajalugu ei mäleta…

9. maist Tallinnas alguse saanud sündmuste kajastamine näitab, et elu Eestis on nõnda rahulikuks muutunud, et meil on ununenud 15 aasta tagused pinged. Tikkudega mängimise moodi käitusid 9. mail kaks vastasdemonstranti, kusjuures tikkude ligi pääseda võimaldasid need, kes lubasid kaks demonstratsiooni ühele ja samale kohale.

Ent kuu aja jooksul uudiseid vaadates on mitmel puhul läbi paistnud teletegijate mure, miks küll rohkem action’it ei ole. Nii küsis Kanal 2 Reporter 19. mail Tiit Madissonilt: “Kui läheb kähmluseks, kas annate vastu või?” Vastus sai olla ainult üks: “Loomulikult!”

Kuna 20. mai demonstratsiooniga kaasnes ka verine nina (või kaks), ei suutnud SL Õhtuleht pealkirjas hoiduda fraasist “Pronksmehe juures valati verd”. Formaalselt õigegi, ent vastutustundetult kirgi õhutav. Ja mida panna pealkirjaks, kui juh-tuksidki tõsised kehalised konfliktid?

Teleuudistest rääkides on juba sümptomaatiline, et ETV “Aktuaalne kaamera” eristub kommertskanalitest vaoshoituma ja faktidel põhineva käsitlusega, kus kired on tagaplaanile jäetud.

Uued staarid

Tõnismäe sündmused sünnitasid uued meediastaarid, kes täitsid poliitikute poolt tühjaks jäetud poodiumi ning kahe-kolmekesi vallutasid suure osa meedia tähelepanust. Vahepeal tundus, et ei möödu päevagi, mil mõni meediakanal ei valgustaks meid äärmuslaste uutest ja vanadest plaanidest. 1. juuni Postimehes ilmunud uudisteagentuuri BNS uudis “Aktivistid korraldavad rea pikette” sisaldas detailset ülevaadet planeeritavatest pikettidest, millest on raske eeldada konstruktiivset lahendust tekkinud pingetele. Uudise detailsus pani vaatama, ega tegemist pole reklaamtekstiga leheküljelt “Kuhu minna, mida teha”.

Analoogiks on pommihäired. Kui meedia iga pommihäiret kajastab, innustab see üha uusi inimesi valehäiret tegema. Miks peab meedia iga uut monumendi pommiähvardust võimsalt tirazˇeerima?

Suur vastutus on siin meedia toiduahela olulisel lülil, uudisteagentuuril BNS. Enamik agentuuriuudiseid leiab kohe tee võrguväljaannetesse. Pronkssõduri puhul tuleks uudiselävi sättida kõrgemale, nagu BNS on teinud seoses Venemaa poliitikute ütlemistega Eesti aadressil. Kümmekond aastat tagasi jõudis pea iga suvalise Venemaa poliitiku Eestit kritiseeriv ütelus BNS-i kaudu Eesti meediasse. Tekkis pidev närvilise negatiivse info foon. Tihti selgus, et ütlejal pole Venemaa poliitikas mingit kaalu ning tema süüdistuste üle arutlemine on tühi töö.

Kui internetiuudistes ilmub mõni natsikütt Zuroffi avaldus, on vaenuõhutavate kommentaaride tulv garanteeritud. Pronkssõduri uudised tekitavad sama efekti. Sellist rahvustevahelise vaenu laviini kui praegu pole Eesti internetikeskkond ilmselt enne kogenud. Kui on soov seda vaenu pritsimist takistada, ei aita muu, kui keelata selle teema kommenteerimine. Kommentaariumide pidajate argument on aga, et las need vaenunooled olla pigem internetis kui Tõnismäel. Võib ennustada, et riigikogul läheb nn Delfi eelnõu menetlemine seekord hõlpsamalt kui eelmisel kuul.

Saabub suvi, mil peale suvetuuride suurt ei toimu. Presidendivalimisteni on veel aega. Seega on arvata, et meedia ekspluateerib pronkssõdurit nii palju kui vähegi võimalik. Samas peaks meedia endalt küsima: mida annab iga uus uudis pronkssõduri teemal selle heaks, et siit ei tekiks pikaajaliselt kodurahu lõhkuv konflikt?

Piir ei jookse eesti- ja venekeelsete väljaannete vahelt, vaid tihti hoopis väljaannete sees. Nii avaldas näiteks Areen 1. juunil 25 rida pealkirjaga “Rahvusluse taassünd”, mille all Harry Liivrand kiidab vastuhakku “kolonistide agressiivsetele tsˇastusˇkadele”. Kõrvalveerul oli aga Martin Ehala artikkel “Vaimusuurusest”, kus autor kutsub üles ühiskonda siduma, mitte lammutama.

Ajakirjanikele tuleks aeg-ajalt õppeotstarbel näidata endise Jugoslaavia teemalisi dokumentaalfilme. Püssirohutünne on mujalgi kui Balkanil, isegi kui ilm kulupõletamist enam ei soosi. Tegelikult võiksid neid filme vaadata kõik, mitte ainult ajakirjanikud.