Kümme aastat sõjas: Kaitseväe teabeohvitseride teistmoodi töö Iraagis ja Afganistanis
Kuigi Iraagi-missioon oli maailmas kutsunud esile vastakaid arvamusi, tundus valmistumine võimalikest õnnetusjuhtumitest edastamiseks paljudele ilmse ülepingutusena. Siiski sai peale sidepidamise, logistilise ja meditsiinilise toe kirjutatud operatsiooni käsku sisse teavitustöö juhis, mis nägi muu hulgas ette, kuidas kajastada ja mida öelda erinevates kriisiolukordades. Arvestades, et sel ajal olime nii meie kui ka enamik liitlasi osalenud peaasjalikult rahuvalveoperatsioonides, kus tulevahetusi praktiliselt ei toimunud ning oht inimeste elule ja tervisele oli palju väiksem kui praegustes konfliktides, oli tegemist Eesti oludes novaatorliku plaaniga.
Paraku leidsid kriisikommunikatsiooni juhised kasutust kiiremini kui kardetud – 28. veebruaril 2004 langes Iraagis nooremseersant Andres Nuiamäe. Avalikkust šokeerinud sündmusest teavitamisel aitasid varasem plaan ja läbimõeldud seisukohad pingelises olukorras toime tulla: kindlustada langenud sõduri mälestuse väärikas meelespidamine, toetus lähedastele ja ka kaasvõitlejatele.
Eesti esimene välisoperatsioonide teabeohvitser
Selgeks sai ka see, et Eesti vajab välisoperatsioonile teabeohvitseri, kelle ülesanne on nii kriisiolukordade kommunikatsioon kui ka laiem tegevusest teavitamine. Esimeseks teabeohvitseriks Iraagis sai tollane leitnant Andres Sang, kes asus teenima Iraagi rahvusvahelise korpuse teavitusosakonda ning toetas rahvusvaheliste ülesannete kõrvalt Eesti kontingenti.
Siinkirjutajal oli võimalus teenida samas osakonnas 2006. aastal ning kaks aastat hiljem NATO Iraagi treeningmissiooni teabeohvitseri ehk teavitustöö juhina. Mõlemad missioonid andsid lisaks Eesti sõdurite tegevuse kajastamisele ka soliidse kommunikatsioonikogemuse rahvusvahelises keskkonnas.
Teenistus staabis, kust juhiti peaaegu kõiki Iraagis korraldatud sõjalisi operatsioone ning nendest teavitamist, oleks pelgalt Eesti kogemusele toetudes olnud tõsiseks väljakutseks. Eesti teabeohvitsere aitas tugevalt USA armee teabeohvitseride kool (Defense Information School), kus mitmed meist olid saanud sama väljaõppe, mis oli USA kolleegidel. Oskustega sama oluline oli koolist kaasa saadud USA sõjalise organisatsiooni tundmine, mis aitas sulanduda ja olla meeskonna enam-vähem täisväärtuslik liige. Iraagi operatsioon tõi konfliktide kajastamisse meedias mitu uut momenti – võimaluse jälgida toimuvat reaalajas, sotsiaalmeedias levivad pildid-videod, ajakirjanike liidendamise sõdivate üksustega ning militaarstruktuuride enda toodetud uudistematerjali osakaalu kasvu.
Praegusel ajal on vaid väga suurtel väljaannetel võimalus hoida oma korrespondente pidevalt konfliktipiirkonnas – ainuüksi kulutused ajakirjaniku turvamisele on märkimisväärsed. Suhtlus ja seotus sõdivate üksustega annab ajakirjanikele võimaluse olla sõduritega samas olukorras ja saada konfliktist vahetult osa. Samuti leiab kasutamist militaarstruktuuride toodetud video- ja pildimaterjal otse sõjakoldest. Viimase tarbeks on USA armeel üles ehitatud DVIDS (Defense Video and Imagery Distribution System) süsteem ning Ühendkuningriigil samalaadne, kuigi mitte sama ulatuslik Defence News Imagery System, kust soovijad saavad värsket video- ja fotomaterjali või teha otseülekandeid, mida ka missioone väisanud Eesti ajakirjanikud on kasutanud.
Teavitussüsteem lähtub rahvusvahelisest eeskujust
Nii Iraagi korpuse teavitusosakond kui ka hiljem Afganistanis nähtud teavitusüksused said eeskujudeks, mille järgi alustati kaitseväe teavitussüsteemi loomist Eestis. Lisaks mainitud tootmispoolele oli meil võimalus näha, kuidas toimis kogu strateegilise kommunikatsiooni spekter: otseteavitus, mis oli kaitseväeline analoog turundusele, tsiviilsõjaline koostöö, kohalike võtmeisikute kaasamine ning lõpuks teavitustöö nii kohaliku kui ka rahvusvahelise meedia suunal.
Viimane andis arusaama liitlasvägede ja vastaspoole kommunikatsioonist sõjalistes operatsioonides. Terroriakt, mida võimendavad televisioon ja internet, on palju mõjusam kui ühe küla elanike hirmutamine. Liitlasvägede edukamaid infooperatsioone oli Iraagis terroristlike rühmituste käepikendusena tegutsenud sunnivõitlejate ümberpööramine valitsusmeelseteks korrakaitseüksusteks. See operatsioon hõlmas nii läbirääkimisi hõimuliidritega, sõjalist toetust kui ka kommunikatsiooni – ehk teisisõnu kogu sõjaliste ja kommunikatiivsete tegevuste spektrit.
Praegust Ukraina-konflikti vaadates saab nentida, et infosõda on võrreldes seniste konfliktidega, kus kommunikatsioon oli pigem jõuga kaasnevas või võimendavas rollis, astunud sammu edasi.
Lisaks mõlema poole relvajõududele käib aktiivne tegevus informatsiooni, diplomaatia ja majanduslike tegevuste vallas. Kindlasti ei ole mässuliste peamiselt kohalikele elanikele suunatud “teavitusmaterjalid” võrreldavad riikliku propaganda õlitatult toimiva süsteemiga.
Iraagi kogemuse puhul väärib eraldi märkimist koostöö kohalike kaitseväelaste-politseinike ja ajakirjanikega. Riigis, mille kultuur meie omast põhjalikult erineb, on kohaliku toetuseta meediasuhteid arendada raske, kui mitte võimatu – nii saime toetuda kohalike julgeolekujõudude kolleegidele, kelle ametioskustele polnud midagi ette heita. Huvitav oli jälgida araabia maade uudistekultuuri erinevust meie omast – nii kirjalikud kui ka teleuudised olid lääne inimeste jaoks harjumatult pikad ning retoorika väljendusrikas. Kuna televisiooni taustakaadrid olid enamasti võetud mõnest rahvusvahelisest kanalist ja olid mõne minuti pikkused, mängiti neid uudisteankru jutu saateks ette mitu korda järjest.
Kohalike kaasamine ülioluline
Otseteavituskampaaniate puhul oli standardprotseduuriks kohalike kaasamine kas testgrupina või toodete väljatöötamisel. Näiteks 2006. aastal, mil Iraagis oli tagaotsitav mässuliste pealik Abu Musab al-Zarkawi, kutsuti kohalikke üles tema asukoha kohta infot andma plakatiga, mis näitas, et Zarkawi võib end peita ka naiseriietes. Islamimaal mehe jaoks alandava käitumisena kvalifitseeruv tegevus ei toonud Zarkawile just toetajaid juurde ning aitas ilmselt kaasa tema tabamisele. Samas läks Afganistanis aastaid hiljem kasutusse andmata hävitamisele teavitusmaterjal, millel kujutatu tähendas lääne inimese jaoks hammasrattaid, kuid kohalikele meenutas maamiine.
NATO kommunikatsiooni eripärad
NATO operatsioonide puhul peab arvestama, et tegemist on ettevõtmisega, kus esindatud üle 20 riigi, kel kõigil on lisaks rahvuslikele piirangutele oma agendad ja huvid. Kommunikatsiooni korraldamisel on NATO-s omavahelist ja kõrgemate staapidega koordineerimist palju rohkem kui näiteks USA juhitud koalitsioonis, kus töö käis enamalt jaolt ühe riigi reeglite ja juhtimise järgi ning väiksemad liitlastevahelised erinevused kooskõlastati töö käigus.
Töökorralduslikult korraldab NATO peakorteri avaliku diplomaatia osakond kaks korda nädalas telefonikonverentsi, kus kõigi operatsioonide – Afganistani, Iraagi, Kosovo ning mereväeoperatsioonid Active Endeavour ja Ocean Shield, samuti Napoli ja Brunssumi – väejuhatuste teavitusjuhid jagavad infot käimasolevate ja eesootavate tegevuste kohta. Vastused ajakirjanike päringutele, samuti sõnumid ja jutupunktid peavad saama kooskõlastuse operatsioonide väejuhatuse tasemel. Seevastu ajakirjanike visiitide korralduses oli kohalikul teabeohvitseril suhteliselt vabad käed. Peab siiski ütlema, et enamasti käis kooskõlastuse saamine kiirelt ning läbis päeva jooksul sujuvalt kõik vajalikud tasandid.
Kuigi NATO avalikkusele info jagamist reguleerivad juhised märgivad selgelt vajadust “jutustada NATO lugu”, on enamasti tegemist siiski üksikute lugude ja lookestega nn meie poistest. Näiteks 23 riigi esindajaid hõlmanud NATO treeningmissiooni ettevõtmisi kajastasid eeskätt kahe juhtriigi, Itaalia ja Ühendkuningriigi kanalid, samas oli mõne missioonil osaleva riigi jaoks Iraagi operatsioon sedavõrd ebapopulaarne, et ka näiteks kohalikele suunatud heategevusele ei soovitud mingit tähelepanu pöörata.
Eestile tähendas võimalus jõuda rahvusvahelisse meediasse eeskätt lähinaabrite ja lähemate liitlaste kanaleid. Eestlaste pressiteadetele reageerisid kõige enam soomlased, Soome väljaannetest on pikema või lühema aja Eesti üksuste juures veetnud Helsingin Sanomat, YLE ja vabakutseline fotograaf ning ajakirjanik Niklas Meltio. Esmapilgul kaugele Al Jazeerale tegi loo Eesti jalaväekompaniist Afganistanis soomlasest ajakirjanik. Iraagi missiooni alguspäevil kajastas eestlaste tegemisi ka USA telekanal Fox.
Lisaks lähinaabritele on meie tegevust kajastanud Ameerika Ühendriikide, Ühendkuningriigi ja Saksamaa militaar- ja relvastust tutvustavad väljaanded ning NATO TV. Suurriikide ja militaarkanaleid ei saa kindlasti alahinnata, sest ainuüksi USA sõjaväetelevisioon AFRTS (Armed Forces Radio and Television Service) ning ajaleht Stars and Stripes levivad enam kui 100 riigis ning jõuavad miljonite inimesteni.
Kaitseväe teavitusvaldkond on saanud välisoperatsioonidelt enam kui kümne aasta jooksul tõhusa kogemuse. Arusaam, kuidas tegutseb rahvusvaheline meedia konfliktiolukorras ja kuidas toimib liitlaste strateegiline kommunikatsioon koostöös sõjaliste operatsioonidega, on andnud meie oma teavitussüsteemi ülesehitamiseks vajaliku kindlustunde. Viimaste aastate õppustest, kus koostöös liitlastega harjutatakse Eesti kaitsmist ning mille osaks on ka kommunikatsiooni harjutamine, on saanud rutiin. Loodame, et see nii ka jääb.
Kaja hoiab kursis kommunikatsiooniuudistega nii Eestist kui välismaalt. Igas ajakirjanumbris on fookusteema, mis avab põhjalikumalt mõnd kommunikatsioonivaldkonna tahku.
Ajakiri on suunatud kommunikatsioonivaldkonnas tegutsevatele spetsialistidele ning kõigile, kellele suhtekorraldus huvi pakub.
