•• Viimasel ajal on palju räägitud Küprosest ja Türgist. Panen imeks, et siiamaani pole keegi näinud (või tahtnud näha) suurt sarnasust Küprose Vabariigi/Põhja-Küprose Türgi Vabariigi ning Moldova/Transnistria, Gruusia/Abhaasia ja Gruusia/Põhja-Osseetia probleemide vahel, täpsemalt asjaolus, et see, mida me kogu aeg kardame kolme viimasena mainitu puhul, on toimunud juba 1974. aastal Küprosel: nimelt okupeeris Türgi selle territooriumi ning seejärel kuulutati seal välja “iseseisev” vabariik, mida Türgi ise ka kohe tunnustas.

Eesti poliitika on olnud nende nii sarnaste probleemide puhul üllatavalt kahepalgeline. Me pigistame silmad kinni Küprose probleemi ees (las lahendavad selle isekeskis või ÜRO abiga), soovimata mõista, et pooled on seni, kuni Türgi toetab ametlikult Põhja-Küprose Türgi Vabariiki, erineva kaaluga lähtepositsioonidel, isegi kui Kreeka Küprose Vabariiki moraalselt toetab. Peaasi, et nii tähtis riik nagu Türgi saaks Euroopa Liiduga liituda.

Samas oleme väga ärritatud, kui mõni kaugem EL-i suurriik avaldab arvamust, et las Moldova või Gruusia õiendab oma lahku lüüa soovivate osadega ise ja sellesse küsimusse ei tasu EL-il sekkuda, peamine, et säiliksid head suhted suure ja tähtsa Venemaaga.

Ausalt öeldes toetan ka mina Türgi integreerimist Euroopaga. Kuid mitte iga hinna eest ja minu arvates väga ohtlikke pretsedente luues.

Holger Kaints