Kurikamõrvari psühholoogilisest profiilist
Kui lugeda ajakirjandusest verdtarretavaid üksikasju süüdistatava reaktsioonist ja käitumisest, hämmastab selle mitmekesisus ja kohtualuse eripalgelisus. Tööl vaikne ja tasane, lähedastes suhetes kord südamlik, teinekord vägivaldne, tapmisi toime pannes kalk, jõhker ja halastamatu. Hilisemates seisukohavõttudes kambris kaaslaste ees macho, kohtus tehtut kahetsev, oma käitumist hukka mõistev ja kannatanutelt andeks paluv, kuid ühtlasi osav kergendavaid asjaolusid leidma. Nagu oleks ühes kehas peidus mitu erinevat isiksust.
Avalikkuseni jõudnud materjali põhjal võib Vjatšeslav Bajuki paigutada psühholoogilise profiili alusel kõige ohtlikumate isiksusetüüpide alla, keda teaduskirjanduses tuntakse kriminaalsete psühhopaatidena. See tähendab teatavat kuritegudega seotud isiksuseomaduste kompleksi, millest esimesena tuleb nimetada empaatiavõime puudumist. Empaatiavõime olemasolu lubab inimestel panna ennast mõttes teise inimese olukorda ja kujutada ette, mida teine inimene võiks tunda. Niisugune võime aitab indiviidil teistega suheldes adekvaatsemalt käituda, sest „ära kunagi tee teisele inimesele seda, mida sa ei tahaks, et sulle tehtaks”.
Psühhopaatide puhul on tüüpiline, et võime astuda teise inimese „nahka” on väga puudulik. Erinevalt vaimuhaigest, kes võib teisi inimesi käsitleda tulnukatena, saatana käsilastena vms, peab psühhopaat teisi inimesi objektideks, kehadeks, mis täidavad tema jaoks ainult mingit kindlat funktsiooni. Näiteks kurikaga võib oma pinge maandamiseks taguda vastu puud, kuid vajaduse korral võib kasutada ka teist inimest. Samasugune objektiveerimine leiab sageli aset seksuaalkuritegude puhul.
Usk väljavalitu olemisse
Empaatiavõime puudus saab psühhopaadi puhul alguse absoluutsest enesekesksusest, enese pidamisest väga eriliseks, väljavalituks. Psühhopaadi maailma kese on tema ise ja nii tegelebki ta hommikust õhtuni iseendaga. Mõnikord võib tema väline elu olla objektiivsete parameetrite poolest üsna tagasihoidlik, aga seda suuremaks lähevad fantaasiad. Psühhopaat sulgub üha enam oma sisemaailma ja annab teistele sisemise kõverpeegli olemasolust vaid harva märku. Näiteks alkoholi tarbides, mis psühhopaatide puhul toob kaasa seletamatuid ekstsesse ja välise käitumismustri järske muutusi, mis kõrvaltvaatajaid sügavalt šokeerivad.
Kriminaalsus, ohtlikkus tuleneb sisimast ja seeriaviisiliste kuritegude toimepanekut jätkatakse tavaliselt kuni tabamiseni, kusjuures kuritegude raskusaste kaldub kasvama. Näiteks kurikuulus Rostovist pärit 1990-ndate alguses hukatud psühhopaat Andrei Tšikatilo oli ameti poolest varustaja, hiljem õpetaja, pereinimene. Ometi tappis ta aastate jooksul elajalikult üle 50 inimese ja jätkas oma kriminaalset seksuaalmaniaki karjääri ka 50. eluaastates, ehkki teadis, milliseid pingutusi tegid õiguskaitseasutused tema tabamiseks.
Kolmanda olulise omadusena võib esile tuua valetamis-, fabuleerimisoskuse, mis kuulub samuti kriminaalsete psühhopaatide tavapäraste isiksuse-omaduste hulka. Osavus esitada situatsioone endale sobivas valguses aitab psühhopaatidel teisi inimesi ära petta. Tavalisele inimesele ei mahu lihtsalt pähe, et saab nii palju ja nii süüdimatult valetada ja toimunut enda kasuks interpreteerida. Vanglakaristust kandes etendavad kriminaalsed psühhopaadid meelsasti oma täielikku paranemist ja ümberkasvamist, mis on ometi enamasti vaid näiline. Kriminaalsete psühhopaatide retsidiivsus on erakordselt suur ja tulevase käitumise prognoos pärast vabanemist ebasoodne.
Eelöeldu põhjal tuleb ka kõigisse väidetesse, mis kriminaalne psühhopaat on eeluurimise ajal andnud või mida ta annab kohtus, suhtuda äärmise ettevaatusega. Analüüsida tuleb eelkõige seda, mida ta konkreetselt on toime pannud, toimunule antav interpretatsioon on pigem teisejärguline. Ei maksa unustada, et psühhopaadid manipuleerivad endale parema tulemuse saavutamise nimel osavalt teiste inimestega, kaasa arvatud lähedased pereliikmed, advokaadid, terapeudid, kohtunikud. See lihtsalt on alati nii olnud ja kuulub säärase isiksusetüübi mõistatusliku, aukartust äratava poole juurde. Erinevalt vaimuhaigetest, kelle puhul kerkib vastutusvõime küsimus, peetakse psühhopaate võimeliseks oma tegusid juhtima, endale nende tagajärgedest aru andma ja tehtu eest vastutama. See aga ei tähenda tegelikku arusaamist, et nende käitumises on olnud midagi väga väära.
Bajuki juhtumi kriminaal-psühholoogilisele analüüsile annaks palju juurde tutvumine mõrvari lapsepõlvega, tema isiksust kujundanud sündmuste ja isikutega. See lubab paremini mõista kriminaalsete psühhopaatide käitumise eripära, aitab neid paremini ära tunda ja seeläbi ka nende raskeid kuritegusid ära hoida. Ja kui kuriteod on juba toime pandud, siis rettu läinud kurjategijaid avastada ja õiglaselt karistada. Kindlasti teeks see meie maailma paremaks.
