Kuritegevuse statistika ja "suur vale"
Küllap on kõik inimesed tundnud masendust, kui avaldatakse järjekordsed tulemused kuritegevuse arengust Eestis. Viimane uudis Tallinna kuritegude arvu ligi 20% kasvust tänavu üheksa kuuga valas õli tulle ning suurendas vastandlikke hoiakuid politseireformi suhtes.
Paraku mahub kuritegevuse alla nii hilisele teelisele kallale tunginud alaealiste vägivald kui ka valimistel viinapudeliga hääli ostnud parteisõduri tegevus, valesid andmeid esitanud pangahärra hämamine, küberruumis keelatud andmebaasi sisenenud häkkeri toimingud ja veel palju erinevaid käitumisviise, millel esmapilgul näib vähe ühist olevat. Seega ei ütle fakt, et kogu maailmas või mõnes riigis jõupingutustest hoolimata kuritegevus kasvab, üheselt mõistetavalt, mis siis ikkagi kasvab.
Kuritegevus näitab isikute hulka, kes hälbivad kehtestatud (õigus)normist. Need noorukid, kes valitsusevastasel demonstratsioonil loobivad korravalvureid kividega, pole seaduskuulekad kodanikud. Pärast poliitilist pööret saab aga nii mõnestki endisest õiguserikkujast kangelane, kes ühena esimeste hulgas nägi läbi eelmiste valitsejate korruptsiooni. Nii on esimene aabitsatõde see, et kõik sõltub normist ja norm võib aja jooksul muutuda ka enda vastandiks.
Mis on kuritegevus, prostitutsiooni näitel
Et kuritegu on hinnanguline mõiste ning hinnangud muutuvad aegamööda ja riigiti, ei saa kuritegude koguarve niisama lihtsalt võrrelda. See tuleb hästi välja prostitutsiooni näitel. USA-s on prostitutsioon kuritegu, aga Eestis ja enamikus Euroopa riikides on inimesel põhimõtteliselt õigus oma keha raha eest müüa. Ühes riigis registreeritakse teatavaks saanud prostitutsiooni juhtumid kuritegudena, teistes mitte. Piisab, kui seadusandja ühes riigis võtab vastu otsuse prostitutsiooni legaliseerimiseks, kui sellega väheneks kuritegude üldarv registreerimata jäänud prostitutsiooni juhtumite võrra.
Millised käitumisviisid on kriminaalsed ja millised mitte, määrab seadusandja. Seda otsust tehes muudetakse olulisel määral nii õiguskaitse teenistuste kui ka inimeste käitumist. Kindlasti on prostituute vähem sellistes riikides, kus prostitutsioon on keelatud. Kuid prostitutsioon on seotud väga raske kuriteo liigi, vägistamisega. Reeglina on neis riikides, kus on prostitutsioon kriminaliseeritud, vägistamiste arv kõrge, prostitutsioonile läbi sõrmede vaatavates riikides on aga vägistamisi vähem.
Selgelt tuleb eristada registreeritud ja registreerimata ehk latentseks jäänud kuritegusid. Sõltuvalt kuritegude liikidest võib latentsus ulatuda mõnest protsendist (tapmised) kuni kahe kolmandikuni (vägistamised) või isegi üle 90 protsendi (alt-käemaksu andmine). Latentse kuritegevuse kohta on väga raske täpsemat teavet saada, ehkki seda mõnes riigis üritatakse sotsioloogiliste uuringute abil teha. Seetõt-tu võib registreeritud kuritegude arv kasvu põhjuseks olla mitte mingi käitumisviisi sagedasem esinemine, vaid hoopis kuritegevuse latentse osa vähenemine.
Kuritegevuse latentsus sõltub inimeste valmisolekust kuritegudest politseid teavitada ja politsei valmisolekust neid kuritegudena registreerida. Kuritegudest jäetakse teatamata isiklikest motiividest lähtuvalt (näiteks lähisugulase või sõbra toime pandud kuritegude puhul), pidades kuritegu mitte ohtlikuks (suvilast varastati natuke kraami) või veendumusest, et kuritegu jääb niikuinii lahendamata. Õiguskaitseteenistused lähtuvad kuritegusid lahendada võttes sageli võimalusest kuritegu avastada. Hinnalist jalgratast on politseil praktiliselt võimatu leida, mistõt-tu iga registreeritud jalgrattavargus lülitub avastamata kuritegude hulka.
Osalt mõõdetakse kuritegevust tapmiste arvu järgi
Kuritegudest moodustavad enamiku (üle 90%) varavastased kuriteod. Mida rohkem on autosid ja olmeelektroonikat, seda rohkem neid varastatakse. Just varavastased kuriteod on riikides väga erinevalt määratletud. Näiteks Saksamaal registreeritakse kuritegudena kõik avalikus kohas toime pandud vargused, sõltumata varastatu väärtusest. Meil aga kuulub pisivargus poest haldusõigusrikkumiste alla ning seda ei registreerita kuriteona.
Isikuvastased kuriteod on erinevates maades määratletud suhteliselt sarnaselt. Üks selliseid on kriminaalsete surmamiste arv, mida loetakse peaaegu kõige väiksema latentsuse astmega kuriteoliigiks. Seepärast kasutatakse riikide kuritegevuse taseme võrdlemisel kõige sagedamini kriminaalsete surmamiste arvusid ja mitte kuritegude üldarve. Tapmine pole aga paljude tunnuste järgi üldse tüüpiline kuritegu, kuna moodustab kogu kuritegevusest vaid kuni ühe protsendi. Samas paneb tapja erinevalt teistest kuritegudest väga harva toime uue samasuguse kuriteo (paljuski tapmiste eest määratud rangete karistuste tõttu).
Tahtsin artikliga näidata, kui palju erinevaid tegureid mängib kaasa kuritegevusest statistilise pildi kujunemisel. Kuritegevuse statistika võib mitteasjatundlikul või tendentslikul tõlgendamisel osutuda "suureks valeks". Seetõttu on vaja reformide kavandamisel ja läbiviimisel arvestada rohkem selle nähtuse teadusliku uurimise ehk kriminoloogia andmetega.
