Kus on piir kohtutee ja sündsuse vahel?

•• Haarasin sule, et diskuteerida Raimon Raski arvamusega “Alma mater – meie kõigi südameasi” (EPL, 22.06).

See äsjane juristist bakalaureus mainib, nagu oleks alma mater’i head nime kahjustav asjaolu, et temale ei antud cum laude’ga, s.t kiitusega diplomit. Püha müristus! Kiituse saamiseks alustas ta selle nõudmist halduskohtu kaudu. Ja ennäe, kohtuvõim kohustaski ülikooli väljastama esialgse cum laude diplomi, kuna vastasel juhul see kahjustavat kaebealuse huve.

Meenuvad taolised juhtumid.

Professor Jüri Uluots:

“Pilt on, aga raami ei ole.”

•• See oli aastal 1939, kui olin Tartu ülikooli õigusteaduskonna noor tudeng. Õiguse üldõpetuse eksami sooritasin enda arvates edukalt. Professor aga vaatas mulle otsa ja sõnas aeglaselt: “Pilt on, aga raami ei ole. Järgneval semestril jällenägemiseni.” Mul ei tulnud mõttessegi, et kohtu kaudu nõuda raami.

Kaeban kindral Kerdi kohtusse

•• Päevalehes ilmus 1999. aastal kirjutis, kus riigikaitse akadeemia kadetid – juristid – ähvardasid tõsimeelselt kaitseväe juhatajalt kohe mitme paragrahvi kohaselt nõuda kohtu kaudu lipniku auastet. Nad on selle saamiseks tervelt 500 tundi higi valanud, kindral aga arvab, et neil selleks teadmisi ei piisa. Need juristid ilmselt siiski tajusid piiri ja kohtuteed ei alustanud.

Ajal, kui Päts oli president ja vägesid juhatas Laidoner, oli mõeldamatu pärast Tondi sõjakooli lõpetamist ülemjuhatajalt nõuda auastme andmist. O tempora, o mores!

Väino-Johannes Sõerde,

jurist ja EV lipnik