Lauri Leppik
Tallinna ülikooli sotsiaalpoliitika professor

Selles debatis põrkuvad kaks erinevat võrdsuskäsitlust. Ühelt pool on tugevalt esindatud väited, et riigi jaoks on iga laps väärtus ja kõiki lapsi tuleks kohelda võrdselt. Teisalt, Thomas Jeffersonile omistatakse ütlust „pole midagi ebavõrdsemat kui ebavõrdsete võrdne kohtlemine”. Ehk kui vanemate tulud on jaotunud ebavõrdselt, siis võrdsete lapsetoetustega laste võrdsemaid võimalusi ei saavuta.

Samas on toetuste tulu alusel diferentseerimisel oma hind ja see pole vaid rahaline. Üks tahk on kulukam haldus, kuid vähem olulised pole toetuse muutuva tähendusega kaasneva psühholoogilise häbimärgi ja vanema aktiivsust pärssiva vaesuslõksu risk. Pidades silmas peretoetuste kulusid riigieelarves (2012. aastal umbes 100 miljonit eurot), võib oluliselt liialdamata öelda, et see on miljoni euro küsimus, kas ja kuidas õnnestuks toetuste diferentseerimist nii ellu viia, et kaasnevad riskid oleksid tõhusalt maandatud.

Jüri Kõre
Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent

Eestis on juurdunud põhimõte, et kõik lapsed on riigi ees võrdsed. Kui teeksime lapsetoetused vajaduspõhiseks, siis me lükkaksime seda põhimõtet ümber. USA-s on lapsetoetus vajaduspõhine, aga ta ei ole väga efektiivne. Ungari proovis 1990. aastatel kasutada vajaduspõhist lapsetoetust, aga nüüd on ta universaalsele toetusele tagasi läinud.

Euroopas kasutatakse üldjuhul teatud kombinatsiooni universaalsusest ja vajaduspõhisusest. Vajaduspõhiste toetuste häda kipub olema see, et nad ei jõua tõelises vaesuses olijani. Ühtedel taotlejatel pole paberid korras, teised ei saa sellest aru.