Küsitlus
Jüri Adams, riigikogu liige, Isamaaliit
Ma ei ole kunagi olnud süümevande kui sellise tuline pooldaja. Aga siiski on selle olemasolu olnud parem kui süümevande puudumine. Kui süümevanne, kohustus seda anda ka muud ei tee, siis kõige vähemalt paneb inimesi oma minevikku meelde tuletama, hoiab ära seda tüüpi probleemid mäluga, nagu värskelt olid näiteks siseminister Ain Seppikul. Süümevande tõttu pidid inimesed ikkagi mingilgi määral mõtlema, mida nad tegid.
Kahjuks need lootused, mis süümevandele pandi ajal, kui see kehtestati, ei ole kaugeltki täitunud. Tõsi, mingil määral frustratsiooni nii inimesele endale kui avalikkuses süümevanne muidugi tekitas. Kui seda enam pole, pole ka frustratsiooni. Ja üldse, nagu viimasel ajal näha, süümevande põhimõtte realiseerimisega on pigem silma paistnud uuriv ajakirjandus.
Indrek Meelak, riigikogu liige, Keskerakond
Süümevande kehtestamist taotlev eelnõu on põhiseaduskomisjonis, ja seal on kujunenud ühene seisukoht, mida toetavad ka eksperdid väljastpoolt: süümevande taaskehtestamine tähendab põhiseaduse muutmist. Tavalise seadusega süümevannet taastada ei saa.
Kui süümevanne kehtestati, tehti seda põhiseaduse rakendamise seadusega tähtajaliselt. On poliitilise tahte ja kokkuleppimise küsimus, kas seda uuesti kehtestada või mitte. Kas aga süümevanne reaalselt töötas oma kehtivusajal? Tegelikult mitte, on vist ainult üks lugu, kus tõendati süümevande rikkumine ja siis ka ei järgnenud muud sanktsiooni kui ametikohast loobumine. Kümme aastat ja üks lugu!
Lootsime, et kümne aastaga on probleemid lahendatud, aga võib-olla läheb hoopis kolmkümmend. Isiklikult leian, et süümevandel on mõtet. Kuidas seda taastada, on juba poliitiliste läbirääkimiste küsimus.
