Üldlevinud hoiak on, et tänased ülikooli tulijad teavad asju palju pealiskaudsemalt. Mina ei ütleks, et see on väga halb – teadmiste spekter on muutunud. Noored teavad vähem detaile matemaatikast, kuid tunnevad arvuti hingeelu ja orienteeruvad andmebaasides. See on ühiskonna üldine areng ja vägisi vastuvoolu ujuda pole mõtet.

Üldhariduse uued programmid vastavad rohkem ka sellele, mida ootab ülikool täna õppima tulevalt noorelt. See kehtib nii meie ülikoolide kui ka välisülikoolide kohta. Ülikoolide programmid muutuvad ju veelgi kiiremini kui põhikooli või gümnaasiumi õppeprogrammid. Üks suund, kus me täna välisülikoolidest veel selgelt erineme, on üliõpilaste iseseisva töö väiksem osakaal. Meil on ikka veel üpris levinud, et õpitakse alles eksamiteks, mitte kogu aeg. See mentaliteet võiks muutuda.

Martin Ehala, Tallinna Pedagoogikaülikooli üld- ja rakenduslingvistika õppetooli professor

Mõlemal lähenemisel on omad eelised ja miinused. Vanasti oli ju nii, et emakeeleõpetaja rääkis oma tunnis ka neist asjust, milleks täna on eraldi kodaniku- või ühiskonnaõpetuse õpetaja. Eeldan, et näiteks ka matemaatikaõpetaja rääkis kunagi neist asjust, millest täna räägivad tunnis arvuti- või majandusõpetaja.

Nende uute ainete eraldi õpetamine on hea selle poolest, et õpetaja on omas valdkonnas nüüd palju suurem spetsialist. Ta saab rohkem teemaga süvitsi minna ja spetsiifilisemaid teadmisi noortele edasi anda. Aga asju teisipidi vaadates – varem andis emakeeleõpetaja lapsele palju terviklikuma pildi, kui ta seletas ühiskonnaõpetuse jms protsesse näiteks läbi kirjanduse või ajaloo. On raske, kui mitte võimatu öelda, et üks tee oleks teisest parem või halvem.