•• USA president George W. Bush pidas esmaspäeval kongressis oma seitsmenda ja viimase aastakõne “Olukorrast riigis”. Bush tõdes, et USA majanduskasv aeglustub, ning kutsus kongressi kiiresti heaks kiitma 150 miljardi dollari suurust abinõude paketti, ergutamaks majandust. Kõne välispoliitika osas juhtis Bush tähelepanu tõigale, et mullu jaanuaris otsustatud Iraaki lisavägede saatmine on aidanud seal vägivalda vähendada. Muu hulgas teatas Bush, et USA on järgmise kolme aasta jooksul valmis eraldama kaks miljardit dollarit uuele rahvusvahelisele fondile, mis asub tegelema “puhta energia” tehnoloogiate edendamise ning kliimamuutuste probleemiga. Millise hinnangu annate Bushi viimasele aastakõnele?
Viljar Veebel, Tartu ülikooli
rahvusvaheliste suhete lektor
President George W. Bushi kõne polnud sihitud niivõrd kokku võtma tema saavutusi või seadma uusi fundamentaalseid sihte, vaid olema osa vabariikliku partei valimiskampaaniast. Kuigi Bush ise ei kandideeri, on ta selles kampaanias aktiivne osaline ja annab selgelt mõista, et valitaks vabariiklasi.
Bush otsis eelkõige viise vabariikliku partei populaarsuse lühiajaliseks tõstmiseks. Kuivõrd pikaajalised probleemid jäävad järgmise presidendi õlule, nägi Bush praeguses olukorras lahendusi eelkõige kulutamise kasvatamises, eluasemelaenude amnestias, maksude alandamises ja Iraagi kampaania edukuses, mis kõik peaksid vabariiklaste populaarsust kasvatama. Seda kõike korraga. Ainus lahendus on USA dollarite ja võlakirjade juurde-tükkimises ja mõningases inflatsioonikasvus, mis USA vaatepunktist ei pruugigi olla kõige ohtlikum majanduslik valik.
Siiski on populism oma valimisperioodi lõpus tavapärane käitumine, sest pikaajalised väljakutsed jäävad uue presidendi kanda.
Katrin Aava, Tallinna ülikooli
kommunikatsioonieriala õppejõud
President oli oma kõnedega loonud 2001. aasta 11. septembri järel sõjaka kurjuse telje retoorilise visiooni, kus ameeriklased võitlesid esirinnas demokraatlike väärtuste kaitsel kogu maailmas. See retoorika oli vaiksemaks jäänud ning oma väge kaotanud. Võrreldes varasema sõjakusega mõjus Bushi viimane kantslikõne pigem põõsasse pugemisena. Lahkuva presidendi kõne oli tavalisest ratsionaalsem, ta mängis vähem valijate nii patriootilistel kui ka religioossetel tunnetel.
