Rein Taagepera
Tartu ülikooli emeriitprofessor
See oli protest majandusolukorra ja ka suletud nimekirjade vastu. Inimesed tahtsid anda häält kindlale kandidaadile ja ainus võimalus seda praeguse süsteemi juures teha oli anda hääl üksikkandidaadile. Eks ikka usutakse, et uus luud pühib paremini kui vana, kuigi kogemusi peaks juba olema. Ilmselt tuleb tema toetajatele väikese pettumusena see, kui ta liitub Euroopa Parlamendis mõne fraktsiooniga ja muutub mõnele erakonnale lähedaseks. Nii nagu need valitud praegu paistavad, on see üks vägagi rahuldav seltskond ja ma usun, et nad Euroopa Parlamendis ka õigel hetkel suu lahti teevad.
Vahur Made
Eesti diplomaatide kooli asedirektor
Indrek, palju õnne! See juba oli mehetegu. Kadetseda pole teistel mõtet, üritagu keegi hoopis paremini teha. Valitute nimekiri pole eelmisest kindlasti mitte halvem. Eriti meeldisid mulle suletud nimekirjad. Mitte ei mõista, miks nende üle nii palju halatakse. Erakonnapõhiselt ju nende valimiste tulemusi käsitletakse ja analüüsitakse. Internetihääletus näitas, et Reformierakond ja IRL on easkaalal tubli aastaküm-ne edasi astunud. Noored internetiinimesed neile oma hääli enam ei anna. Sotside jaoks oli valimistulemus täpselt nende nägu. Suure ähkimise ja ehk paari songaga sai vanker kraavist välja. Ei midagi rohkemat.
Rainer Kattel
Tallinna tehnikaülikooli professor
See valimistulemus on groteskne. Keskerakonna kui opositsioonipartei võit on loogiline, ent üksikkandidaadi Indrek Tarandi suur edu viitab Eesti ühiskonna apoliitilisusele. Ma ei usu, et tegu oleks protestiga — rahulolematus võiks väljenduda mõnes konkreetses alternatiivis, mitte ilma programmita üksikkandidaadi toetamises. Eestlased valisid inimest, kellel polegi mingit poliitilist sõnumit — ja Tarand andis seega sisuliselt kõigile võimaluse mitte valida, mitte otsustada sotside, IRL-i või Kesk-erakonna poolt. Suhtumine oli „valin Tarandi, näitan kõigile keskmist sõrme”, see oli ulakas apoliitiline valik, mis viitas sellele, et keegi ei taha enam millessegi süüvida.
