sotsioloog

Ettepanekutesse, mis soovitavad muuta põhiseadust ja riigi institutsioonilist ülesehitust, suhtun suure ettevaatusega. Ma arvan, et meie põhiseadusega paika pandud riigikorraldus on veel piisavalt avar, et võimaldada ühiskonnal poliitilise kultuuri mõttes „täis kasvada” ning kõiki olemasolevaid demokraatlikke võimalusi sihipäraselt kasutama hakata. Ent samas saab üksikute seaduste muutmise abil kindlasti sellele kaasa aidata. Poliitilise kultuuri arengule võiks kaasa aidata seadustes fikseeritud nõue konsulteerida otsuste vastuvõtmisel asjaomaste kodanikuühendustega või riigikogule pandav kohustus tegeleda senisest enam tulevikku suunatud pikaajaliste arengukavadega, nagu soovitas oma artiklis (EPL 09.12 – toim) Kaarel Tarand.

Aimar Altosaar

Jaan Tõnissoni instituudi tegevjuht

Peeter Jalakas on enda ettepanekus muuta poliitilist, erakonna- ja valimissüsteemi lähtunud heast tahtest, aga see valdkond eeldaks teaduslikumat lähenemist. Sisuliselt on see ettepanek heita kõrvale kõik, mis on aidanud Eestit nüüd juba pea kahekümne aasta jooksul. On väga ebaselge, mida tema pakutud muudatused paremaks teeks. Probleem on küll parlamendi kodukorras, selles, et debatt on alla surutud; ka on erakondade rahastamisasjades olnud segadusi. Aga neid asju saab reguleerida teistmoodi. Mina ei näe põhjust radikaalseteks muutusteks ja põhiseaduse kallale minekuks.

Jüri Adams

endine riigikogu liige

Nende ettepanekute mõttest ja nende tegijate peade tööst ei saa mina aru. Rahvaste ajaloos on harvad need hetked, mil tehakse põhimõttelisi valikuid. Eestis langetati põhimõttelised, riigi ülesehitust puudutavad otsused aastatel 1991– 1992. Ei saa kuidagi öelda, et tol ajal tehtud valikutega oleks halvasti läinud.