Müra andis märku lähenevast rongist. Noormees lõi taas vaaruma ja kukkus rööbastele. Autrey hõikas üht ootajat, et see vaataks tema tütarde järele. Rong hakkas saabuma ja Autreyle ei jäänud kümnendiksekunditki aega järelemõtlemiseks. Ta hüppas rööbastele, surus mehe kahe rööpa vahele ja heitis end tema peale. Juba sõitis esimene vagun üle nende, Autrey pealae ja rongi vahele jäi kahe sõrme laiuselt õhku.

Viis vagunit sõitsid üle. Siis jäi rong seisma ja Autrey kuulis tütarde kisa. Kui päästemeeskond hiljem mehed rongirataste vahel olevast vanglast vabastas, tilkus Autrey mütsilt vaguni määrdeõli. Kiirabibrigaad ei tuvastanud epileptiku kehal muud viga kui paar sinist plekki. Autrey arvas, et polnud teinud midagi erilist: „Ma nägin lihtsalt inimest, kes vajas abi. Ja tegin, mida teha sain.”

See 2007. aasta 2. jaanuari sündmus (New Yorgis - toim) tegi Autreyst kogu riigis kangelase. Kuid keegi ei näinud märkavat, et toimunu oli ka häiriv: miks peaks nelja- ja kuueaastase lapse isa võõra nimel eluga riskima? Kuidas saab inimene välkkiirelt otsustada, et on valmis panustama teise hüvanguks kõik?

Miks jätame jootraha?

Teadusele tähendab Autrey tegu tõelist väljakutset, sest traditsiooniliste seisukohtade järgi poleks see kunagi pidanud aset leidma. Käitumisuuringutes on end viimastel aastakümnetel maksma pannud pilt inimesest kui äärmiselt omakasupüüdlikust olendist. Bioloogid pidasid meid programmeerituks maksimaalsele soojätkamisele, evolutsioonipsühholoogid staatuse saavutamisele. Majandusteadlased nägid inimkäitumise lähtekohta mugavuse ja heaolu püüdlustes. Kõik teooriad tuginesid oletusele, et igaühele on tema oma särk kõige lähemal ja altruism on illusioon.

Aga millega seletada, et ikka ja jälle tegutsevad inimesed isetult teiste huvides, riskides koguni eluga? Kangelasi võib olla vähe, aga kas tohime nendest kui erandist mööda vaadata? Registreerunud on üle kolme miljoni sakslase, kes lubavad endalt võtta luuüdi, et aidata tundmatuid leukeemiahaigeid. Ühendriikides on populaarsed veebisaidid, kus vabatahtlikud pakuvad võõrastele siirdamiseks oma neere – mingit vastuteenet tahtmata.

Raskesti seletatavad altruistlikud teod tekitavad küsimusi: kui omakasupüüdlikult, kui egoistlikult võivad inimesed käituda? Mis asjaoludel asetavad nad oma huvid tagaplaanile? Kuidas saab teistele pühendumist soodustada? Ja kas altruismil on ka varjukülgi?

Juba igapäevaelus ei sobitu paljud olukorrad kokku pildiga inimesest, kes mõtleb vaid iseendale: miks me jätame jootraha ka juhul, kui ei lähe sellesse kohvikusse enam kunagi? Raske on omakasu näha ka juhtudel, kui inimesed hoolitsevad aastaid voodisse aheldatud lähedaste eest või annetavad raha tundmatutele hädalistele.

Valmisolek tegutseda teiste hüvanguks näib kasvavat. Internetis õilmitsevad uued koostöö ja isetuse vormid, mille puhul maailma eksperdid kingivad oma tööjõudu – Wikipediast avatud lähtekoodiga tasuta tarkvarani.

Pärast aastatepikkust küünilisust on kaastunde näitamine šikiks muutunud. Hollywoodi staarid nagu Brad Pitt ja George Clooney organiseerisid abi katastroofiohvritele ja võitlevad kliimakollapsi vastu. Ja reisitööstuse uus kasvuvaldkond on „vabatahtlike turism”: paljud hõivatud inimesed broneerivad puhkusereise, et rannas pikutamise asemel töötada Lõuna-Aafrika lastekodudes või Brasiilia looduskaitsealadel.

Ameeriklased valisid presidendiks mehe, kes vaatamata hiilgavale Columbia ja Harvardi ülikooli lõpudiplomile loobus majandusjuristi karjäärist – et saada Chicago vaestekvartali sotsiaaltöötajaks ja advokaadiks. Obama tõus maailma mõjukaimate inimeste sekka lõi tummaks kõik need, kes olid olnud veendunud, et altruist ei saa olla eriti intelligentne ega edukas. See, kes tänapäeval pilkab liiga häid inimesi, naeruvääristab eeskätt iseennast.

Kartus, et solidaarsus võib kriisis kaduma minna, ei leidnud kinnitust; palju enam toitis finantskriis kahtlust, kas vaid omakasule rajatud majandussüsteem saab toimida.

Sõbralik Homo sapiens

Üha rohkem käitumisuurijaid jätab hüvasti egoistliku inimese dogmaga. Neid kallutavad arvamust muutma aju-uuringute uued võimalused, evolutsioonibioloogia ja eksperimentaalne majandusteadus. Nii küpseb eri distsipliinide koostöös uus pilt inimesest – Homo sapiens’ist, kes paistab seni arvatust märksa sõbralikum.

Viimane finantskriis näitas, kui suur mõju võib olla praegu domineerival inimesekäsitlusel. Kokkuvarisemise oluline põhjus oli veendumus, et inimest tõu-kab tagant vaid egoism. Külluslikud boonused ahvatlesid finantsakrobaate võõra rahaga hullumeelset riski võtma. Aga mis viis pangad ja ettevõtted kuluka ja ohtliku ideeni meelitada mänedžere miljoniboonustega?

Palgakarussell hakkas pöörlema alles 1980. aastatel. Siis uurisid Ameerika majandusteadlased, kes polnud rahul paljude juhtide bürokraadimentaliteediga, uusi motivatsioonivahendeid. Terves hulgas palju tähelepanu pälvinud käsitlustes tutvustas Harvardi professor Michael Jensen põhimõtet: juhtide huvid tuleb viia kooskõlla nende varaga. Kui juht suurendab firma kasumit, peab ta sellest ise tugevalt kasu lõikama. Jensen põhjendas oma soovitust arusaamaga Homo sapiens’ist, kes püüdleb loomuldasa suurima kasu poole.

Jenseni teooria leidis nii vaimustunud nõustumist, otsekui oleks tegemist oodatud prohvetiga. Teadlane meenutas küll, et kasu ei pea kajastuma pangakontol: tiivustada võivad ka võim, tunnustus, armastus ja isegi tunne, et ollakse midagi teiste heaks teinud. Kuid tema sõnumi sellest osast vaadati mööda, sest tundeliigutusi nagu näiteks poolehoiuvajadust ei peetud tõsiselt võetava uurimuse teemaks. Nii kinnistus õpikutesse, juhtide pähe ja võimuringkondadesse veendumus, et inimene on kõigeks valmis vaid ühe asja nimel. See on raha.

„Ahnus on hea”

„Ahnus on hea, ahnus on õige,” kuulutas Michael Douglas Gordon Gekkona, kuulsa 1987. aasta filmi „Wall Street” tegelasena. Nii formuleeris ta järgmise kahe aastakümne kreedo.

Kuid nagu igal sõltuvusainel, nii on ka rahal ohtlikke kõrval-mõjusid: ta toetab egoismi. Seda, kui subtiilselt muudavad rahatähed hinge, näitas hiljaaegu USA psühholoog Kathleen Vohs. Ta manipuleeris katsealuste alateadvust ristsõnadega, kus ikka ja jälle esinesid mõisted nagu „palk” või „vara”. Seejärel palus ta katsealustelt väikest teenet – paar maha kukkunud pliiatsit üles tõsta.

Tulemus võib ehmatada: katsealused, keda oli pommitatud finantsmaailma sõnakõlksudega, olid palju vähem abivalmis kui need, kes olid lahendanud neutraalseid ristsõnu. Ka olid esimesed vähem valmis ise abi paluma või annetama. Vohs oletab, et pelk rahast mõtlemine äratab isikliku sõltumatuse illusiooni. Teisest eksperimendist selgus: kui inimesi kohelda, justkui oleksid nad omakasupüüdlikud, siis nad selliseks ka muutuvad.

Seega aitasid inimeste piiritu ahnuse teooriad kaasa ahnuse levikule. Kahtlemata on raha- ja võimujanu võimsad motiveerijad. Aga inimestel on ka teisi motiive: kaastunne, kiitus- ja toetusjanu, ühtsuse ja ühise mõtte vajadus.

Kuid miks on majandus ja teadus sellistest jõududest nii kaua mööda vaadanud? Omakasu printsiip oli ahvatlev, sest seda on lihtne mõista, aga isetuse põhjused olid kaua teadmata.

Juba Charles Darwin märkis, et altruistid on evolutsioonis raskemas seisukorras: kel on kalduvus tegutseda teiste (mitte vaid lähisugulaste) heaks, see peaks olelusvõitluses alatumatele liigikaaslastele alla jääma – altruistid pidavat välja surema. Darwin ise kahtles selle idee paikapidavuses. Kuid evolutsioonilise psühholoogia kaubamärgi all jäi peale veendumus, et suuremeelsus ja õiglus võivad küll eksisteerida – aga vaid rafineeritud maskeeringuna, et oma huve veel riuklikumalt maksma panna. Uued aju-uuringute tulemused pakuvad sellisele pessimistlikule vaatenurgale vähe kinnitust. Kui isetu käitumine oleks vaid kasvatuse tulemus ning õiglus- ja sündsustaju läheks instinktidega vastuollu, siis peaksid meie sõbralikuma poole eest vastutama üksnes evolutsiooniliselt uusimad ajuosad, millele inimene võlgneb enesekontrolli võime.

Kuid see pole nii: kui me langetame moraalseid otsuseid, aktiveeruvad need ajupiirkonnad, mille me oleme pärinud oma kaugetelt eellastelt loomariigis. Õiglustaju ei põhine keerukatel kaalutlustel, vaid emotsioonidel, mida võib kohata juba loomadel.

Loomade altruism

Zooloogid on viimastel aastatel kogunud tõendeid, et loomad ei käitu sugugi suurima omakasu põhimõtte järgi. Näiteks sai kuulsaks gorilladaam Tinti, kes päästis 1996. aastal tema aedikusse kukkunud poisikese ja ulatas verise lapse talitajale.

Valgetups-marmosetid jagavad toitu võõraste poegadega. Šimpansid adopteerivad võõraid poegi ja lepitavad grupis tülitsejaid. Isegi koertel on primitiivne õiglustaju ja koiotid jälgivad, et nõrgem mängukaaslane saaks stardieelise.

Kas teiste eest hoolitsemine pole vastuolus darvinistliku õpetusega? Ei pruugi olla. Arvutiimitatsioonid näitavad, et teatud tingimustes võivad end konkurentsis maksma panna indiviidid, kes mõnikord jätavad oma huvid tagaplaanile. Neid nimelt eristab pesueht egoistidest väärtuslik omadus: koostöövõime.

Kui loomad hoolitsevad üheskoos järeltulijate eest, võivad emad minna ükshaaval toitu otsima. See parandab kõigi toitumist ja võimaldab emasloomadel kiiresti taas järglasi saada. Samuti saavad perekonnad vastastikku toidu üle- ja puudujääke tasakaalustada, mis parandab kõigi ellujäämisvõimalusi. Nii kindlustab ühine järglaste eest hoolitsemine evolutsioonilise edu. Omadused nagu sõbralikkus, malbus ja abivalmidus on tekkinud, sest nad pakkusid evolutsioonieelist.

On kindel, et meie geenid määravad, kui egoistlikult või isetult me käitume.

Ka väikelaste käitumine viitab sellele, et võib olla midagi altruismigeeni laadset. Väikelaste altruismi on uurinud Felix Warneken ja Michael Tomasello Leipzigi Max Plancki evolutsioonilise antropoloogia instituudist. Näiteks lasid nad 18-kuustel poistel ja tüdrukutel vaadata, kuidas täiskasvanu, kel olid mõlemad käed kinni, püüab avada kapiust. Peaaegu iga kord viskasid lapsed mänguasja sinnapaika ja tegid ukse lahti. Ilmselgelt ei teinud nad seda puhtast tegutsemisrõõmust, sest nähes, et täiskasvanu tuleb sellega ka ise toime, jätkasid nad mängu. Kui uurijad hakkasid oma väikestele katseisikutele abivalmiduse eest põnevaid mänguasju andma, olid nood peagi vähem vastutulelikud kui need lapsed, kes polnud midagi saanud. Kalduvus teisi abistada on seega kaasa sündinud, mitte kasvatusega tekitatud.

Altruism pole kunagi varem olnud nii oluline kui praegu. Kunagi varem pole inimesed nii palju ja üle mandrite kaubelnud ega üritanud ühiselt lahendada maailmaprobleeme. Kunagi varem pole iga üksikisik sõltunud nii palju teisest – sageli kaugest inimesest.

Seda olulisem näib olevat suuremeelsust ja koostöövalmidust toetada.  

Inimesed on kõige meelsamini valmis toimima teiste huvides, kui nad teavad, et on neist sõltuvad: seega on ettevõtete pikaajalistes huvides investeerida pigem heasse sisekliimasse kui suurtesse boonustesse. Poliitikas võib ära tasuda keskendumine mitte üksnes omavastutusele, vaid ka solidaarsuse tugevdamine.

Pelkadest üleskutsetest moraalile ja südametunnistusele on vähe kasu. Uusimad uuringud tõendavad, et isetu käitumine tuleneb pigem emotsioonidest kui teadlikest kaalutlustest.

Kui Wesley Autrey oleks New Yorgi metroos teadlikult otsustanud rööbastele kukkunud mehe päästa, oleks ta sellega hiljaks jäänud. Mõtted töötavad aeglasemalt kui emotsioonid. Ilmselt lasi automaatprogramm Autreyl appi tõtata sama instinktiivselt, nagu ohus olev loom põgeneb.

Piir minu ja teiste vahel

Metroodraama laadi sündmused esitavad inimloomuse kohta veel põhjapanevamaid küsimusi, sest nad viitavad, et meie mina piirid on palju vähem selged kui me usume. Selles on veendunud Donald Pfaff, kes uurib New Yorgi Rockefelleri ülikoolis altruismi ajufüsioloogilisi aluseid. Ohtlikes olukordades – aga ka rõõmsa erutuse hetkedel – võib Pfaffi sõnul ähmastuda tavaliselt selgeks peetav enda ja teiste eristamine. Mõnikord võib see isegi kaduda. Nii võttes tajus Autrey rongis, mis rööbastele kukkunud mehe poole sõitis, ohtu iseendale – ja käitus, otsekui pidanuks ta päästma iseenda.

Altruismi ja egoismi on peetud vastanditeks. Uute uuringute valguses selgub, kui väga nad teineteist vastastikku tingivad ja vajavad. Sageli on isegi raske eristada, kus lõpevad enda huvid ja algavad teiste omad. „Kaastunne pole altruistlik ega omakasupüüdlik,” on formuleerinud Ameerika neuroteadlane Paul Zak. „Tegelikult näitab see tunne, kui tihti me kipume indiviidi tähendust ülehindama.”

Artikkel ilmus esmakordselt 22.12.2009 ajalehes Die Zeit. Päevalehes ilmub see Stefan Kleini isiklikul loal.

Tõlkinud Külli-Riin Tigasson