Küüditatutel ei olnud mõtet vastu hakata
Kas teile koolis õpetati seda, mida tähendab küüditamine?
(Ohkab, küsib, mis see on, püüab vene keeles vastet leida.)
Täna on küüditamise aastapäev, inimesi saadeti Siberisse...
Aa! Deportatsija! Jah, kümnendas klassis ajalootundides räägiti küll. Minul on koolist meeles, et küüditamised ei toimunud mitte üks kord, vaid mitu korda ja kokku küüditati 15 000 inimest. Niimoodi ma mäletan.
Kas arvate, et koolitunnis räägitu vastas tõele?
Jah, ma arvan, et päris õigesti õpetati, aga ma leian, et küüditamine ei olnud kõige parem probleemi lahendus. Ma arvan, et mingi osa nendest, keda küüdtati, olid selles ka ise süüdi, aga suurem osa olid süütud. Küüditati ka mujal NSV Liidus, seal oli selline poliitika, et kui kaebad kellegi peale, siis saad selle inimese varast, kes ära viiakse, osa endale. Venemaal oli samasugune probleem. Kaevati inimeste peale, et omale kasu saada.
Eestlased läksid küüditamisega kaasa vastupanu osutamata, kas nad oleksid pidanud seda tegema?
Ei. Ma arvan, et vastu hakata ei olnud mõtet, neil ei olnud selleks mingit šanssi.
