Kvaliteedimärkide tuhmumise ajastu
Kuid kas see lõime on nii sidus, nagu väljastpoolt paistis? Üksteise järel oleme riigina korjanud endale läänelikke kvaliteedimärke: NATO liikme staatus, EL-i liikme staatus, hunnikute kaupa vähem tähtsaid ühendusi ja in spe euroala. Kuid kas kvaliteet on selline, nagu oodatud?
Suure tõenäosusega on õigus neil, kes väidavad, et Eestil pole kunagi olnud julgem olek kui praegu ja „klubid”, kuhu oleme sattunud, on saadaolevatest parimad. Kuid ma julgen väita, et ihaldatud kvaliteedimärgid hakkasid odavnema enam-vähem samal ajal, kui Eesti neid endale lubada võis. Samamoodi nagu kõrgharidus ei tähenda täna-päeval enam sama, mis paarkümmend aastat tagasi – nüüd on see pea igaühel. Ja asi, mis on igaühel, kaotab oma väärtust.
Nõrgenev meie-tunne
Mida tähendab enam Euroopa Liit, kui sinna kuulub ka näiteks suhteliselt vaene Rumeenia? See pole enam süda-Euroopas paiknevate ühesuguse jõukusega mugavturvaliste riikide klubi. Uued vaesed liikmed, kelle hulka kuulub ka Eesti, nõrgendavad paratamatult Euroopa Liidu tähendust, meie-tunnet ja välist külgetõmmet. Prantslase jaoks on kindlasti vahe, kas „meie” tähendab ka belglast või siis sootuks slovakki. On liikmed ja justkui poolliikmed. Need, kellele ühtne põllumajanduspoliitika ei laiene. Need, keda vaevavad traumajärgsed ajaloolised hirmud ja keda tuleb isalikult tänapäeva aidata. Sellised, kelle mõnede esindajate inglise (ammugi prantsuse) keel jätab soovida ja kes bankettidel lõõgastuvad, kui saavad end ümber lülitada vene keelele.
NATO, mille piir kulges läbi Saksamaa, oli lääneeurooplaste jaoks palju rohkem „meie” kui allianss, kuhu kuulub isegi Albaania ja mille piir on neist vähemalt tuhat kilomeetrit varasemast kaugemal. Meie-tunne tähendab ühiseid arusaamu sõpradest ja vaenlastest. Külma sõja aegse Lääne-Saksamaa ja Belgia arusaam ohtudest oli üsna ühtne, eestlased on oma julgeolekumurede prantslastele edastamisega üsna selgelt jänni jäänud. Pariisi ja Moskva kõnelused lahingulaevade Mistral müügi üle näitavad seda ilmekalt.
Solidaarsust pole ka vanade liikmete vahel. Eesti on sattunud ühendustega liituma ajal, kui isekuse pillerkaar kõige enam silma paistab. Vene-Gruusia sõjas polnud sisuliselt ei ühtset NATO-t ega üksmeelset Euroopa Liitu. Afganistani missiooni ei vaeva samasugune legitiimsusenappus nagu Iraagi sõda, kuid ometi on hollandlaste esindus sealt lahkumas. Eestlaste maltsvetlik tõotatud maa, euroala, elab Kreeka eelarveraskuste tõttu läbi tõsiseid kõhklusi. Mitte miski, mida Eesti on ihalenud, pole enam nii sädelev, kui enne tundus.
Mida see meile ütleb? Seda, et mida suuremaks paisuvad organisatsioonid, seda lahjemaks nad pisitasa lähevad. Ja mida lahjemaks nad lähevad, seda vähem on Eesti välis- ja kaitsepoliitika suunajatel põhjust takerduda kujutelma, nagu lahendaks ühtne Euroopa välispoliitika iseenesest meie probleemid Venemaaga või vabastaks meid näiteks murest oma territoriaalkaitse pärast.
