Laari näoga põhiseadus
Jutu põhjuseks oli siis see, et hulk riigikogulasi üritas põhiseadusesse sisse kirjutada kultuuripärandi kaitse nõuet. Kõiki häid asju pole mõtet põhiseadusesse kirjutada, arvas Adams, kes on põhiseaduse üks autoreist.
Mulle meeldis Adamsi tollane mõttekäik. Mis tast ikka torkida. Kui ameeriklased on elanud 18. sajandist enam-vähem sama põhiseadusega, siis saame ka meie 1992. aasta põhiseadusega hakkama. Eks kujutage ette, mis siis saaks, kui ümmarguselt 300 miljonit ameeriklast iga natukese aja tagant oma põhiseadust parandaks.
Mulle meeldib ka Eesti põhiseadus. Võtke kõrvale näiteks mõni Euroopa Liidu alusakt ja te mõistate, kui hea Eesti oma on. Aga paistab, et nüüd on rahutus haaranud Adamsi enda parteijuhti Mart Laari, kes tahaks põhiseadusesse sisse kirjutada eelarvetasakaalu nõude. Huvitav, miks? Kas seepärast, et valitsusliidu senine tegevus eelarvetasakaalu jahtimisel ei tundunud talle piisavalt põhiseaduslik? Või on tal mure, et tulevased valitsejad ei tarvitse olla sama vastutustundlikud riigi rahakoti valdamisel ja põhiseaduse paragrahv annaks võimalusi pillajaid korrale kutsuda?
Kuid põhiseaduse korralekutsuv võime avaldub vaid siis, kui tal lastakse vananeda, juuri alla ajada ja väärikust koguda. On vaja õigusrahu. Iga muudatus katkestab selle protsessi ja nõrgendab põhiseaduse päevapoliitikaülest seisundit. Kuidas põhiseadus saakski kamandada päevapoliitikat, kui päevapoliitika teda ennast alles äsja kamandas ja kohendas? Põhiseadus, mida näiteks Laar võib omatahtsi ümber korraldada, pole mingi korralekutsuja Savisaare jaoks. Ja vastupidi – mida arvaks Laar Savisaare nägu paragrahvist? Jah, muidugi võib juhtuda, et mõne olulise olukorra kohta pole põhiseaduse kirjatähel midagi öelda. Aga selleks on olemas inimestel põhiseaduse tõlgendamise võime ja teised seadused. Ja kui neil pole seadusi, siis on neil mõistus.
Pole aga võimatu, et Laar tahab just seda, mille eest Adams hoiatas – oma näoga paragrahvi.
Põhiseadus malakaks
Valitsuserakonnad kiidavad, kuidas nad suutsid eelarve tasakaalustada. 1930. aastate kohta arvavad majandusajaloolased läänes valdavalt küll, et liiga kangekaelne eelarve tasakaalustamine tegi vaid kriisi hullemaks, aga see selleks.
Olgu, hakkame siis põhiseaduse abiga korrale kustuma. Opositsioon tänitab, et tööpuudusega ei suuda riik midagi teha. Mida teha? Järelikult tuleb rohkem toonitada põhiseaduse ähmasevõitu kohustust „riik korraldab kutseõpet ja abistab tööotsijaid töö leidmisel”. Vähe! Pandagu aga kohe sisse, et riik võitleb tööpuudusega kõigi vahendite abil, ja mainitagu sotsiaalseid töökohti takkapihta. Platsi hüppavad kõik huvirühmad. Kes tahab, et sinna sisse kirjutataks näiteks kaitsekulude tõus 2 protsenti SKT-st, kes nõuab teadus- ja arendustegevusele oma protsenti, kes tahab toonitada keskkonnakaitset. Ja nõnda edasi. Paraku on põhiseaduse parandamisega nagu ilukirurgiaga. Liigselt lõikudes pole tulemus enam ilus.
