Läbi aegade on maalt linna kooli käidud

Kui tegu on gümnaasiumiealiste lastega ja õpilaskodus elatakse vaid nädala sees ning igal nädalavahetusel käiakse kodus, siis mina õpilaskodusse kolimises väga suuri ohte ei näe.

Muidugi – see oleneb lapsest, mõnele mõjub kodunt eemale kolimine halvemini, teisele hästi, aidates iseseisvamaks muutuda.

Eestis on alati käitud maalt linna kooli. Juba meie vanaemad-vanaisad tulid maalt linna kooli: elati kas sugulaste juures või leiti pere, kus laste eest ka natuke hoolitseti. Linna kooli käimine ei ole uus asi. Tartus Hugo Treffneri gümnaasiumis käisid juba kaugel minevikus paljud maalapsed ja käivad praegugi, elades kas sugulaste juures või enda leitud elamispinnal.

Kuid selge on, et gümnaasiumiõpilane vajab veel täiskasvanute toetust ja järelevalvet. Kindlasti on lapsi, kes saavad väga hästi hakkama ka siis, kui nad koos sõpradega korteri üürivad. Aga parem oleks ikkagi, kui elataks sugulaste juures või üritataks siiski võimalusel kodunt käia. Või siis õpilaskodud, kus lastel hoiavad täiskasvanud natuke silma peal või on neile vähemalt kättesaadavad. Mina väga suurt vabadust ei soovitaks.

Gümnaasiumireformi käigus on tähtis pakkuda paindlikke lahendusi: mitte nii, et paneme maagümnaasiumid kinni ja hakkame siis rajama ühiselamu tüüpi asutusi õpilastele. Vaja on erinevaid lahendusi, mitte nii, et kõik maalapsed pannakse siis õpilaskodudesse elama. Vaid nii, et see, kellel võimalik, elab sugulaste juures, pannakse käima pisikesed koolibussid, sätitakse bussiaegu nii, et lastel oleks maalt mugavam linna kooli käia. Perekonnast eraldi kolimisele eelistaksin minagi siiski bussiga käimist, aga eks see oleneb sellest, kui kaugelt sõita tuleb.