Eesti Ekspress kirjeldas neljalapselist peret, kes sai 1,35 miljoni krooni suuruse laenu maja ostmiseks. Õnnetuseks kaotas ka selle pere isa töö ning pere elab majas veel ainult seetõttu, et pangal ei õnnestunud seda maha müüa. Võlg on neilgi pikaks ajaks kaelas.

Sellises olukorras on riigil kolm kiiret ülesannet: esiteks aidata inimesi, kelle raskused laenu tasumisel on ajutised. Teiseks aidata lootusetutesse võlgadesse mattunud inimesi. Ja kolmandaks teha kolme-nelja aasta tagustest vigadest järeldused, mis aitavad järgmist kinnisvarabuumi ära hoida. Kui võrrelda seadusloomet popmuusikaga, võib juba praegu väita, et tänavuseks hitiks saab võlakaitseseadus, ehkki riigikogu õiguskomisjoni juures tegutseval poliitikute ja juristide komisjonil ei ole veel esialgset eelnõugi ette näidata.

Seaduse kolm ülesannet

Võlakaitseseadus peabki loetletud kolme ülesannet täitma. Esimese sihtrühma ehk ajutiselt laenumaksete tasumisega hädas olijad vajavad riigi tuge oma võlgade ümberkujundamisel. Näiteks pankrotieelsesse seisu sattunud ettevõtetele on praegu võimalus saneerimismenetluse abil aeg maha võtta ja võlgu ajatada. Seda vajavad ka 25–30 aastaks eluasemelaenu võtnud pered, sest majanduse elavnedes ja tööpuuduse vähenedes võimaldavad nende oskused pärast aasta-paari pikkust pausi taas laenu korralikult edasi maksta.

Põhimõtteliselt on laenukaitseseadusega kavandatav lahendus selline, et kohtunikele antakse õigus otsustada, millistel võlgnikel on õigus oma laene ümber kujundada. Samuti tagab süsteem selle, et ümberkujundamise ajal pole pangal õigust võlgniku kodu sundmüüki paisata.

Olen kahjuks kohanud suhtumist „ise oled loll, et laenu võtsid, nüüd pead ise hakkama saama”. See pole ainult kalk, vaid ka lühinägelik hoiak, sest kui riik kõrvalt vaatab, kuidas pangad võlgnikega omatahtsi ringi käivad, paiskuvad tuhanded pered vaesusesse ja kokkuvõttes läheb see suuremate sotsiaaltoetuste, laste rikutud haridustee ja muude kaasnähtuste kaudu kallimaks maksma.

Teine sihtrühm on lootusetud võlgnikud, kelle sekka kuuluvad lisaks kodulaenu võtjatele teisedki lootusetult üle jõu laenanud inimesed. Inimlikult on mõistetav loo alguses mainitud suurpere soov oma majas elada, kuid tagantjärele saab öelda, et nad olnuksid oma vanas korteris edasi elades õnnelikumad kui nüüd suure laenukoormaga väljatõstmist oodates.

Lootusetu võlgniku üks viis võlast vabanemiseks ja tavaellu naasmiseks on läbi teha üksikisiku pankrot. Paraku on praegune pankrotiperiood määratud jäigalt viieaastasena ning selle aja vältel peab võlgnik kõigist oma sissetulekutest pärast elatusmiinimumi mahaarvestamist loovutama 85–75%. See süsteem sunnib lootusetuid võlgnikke oma sissetulekuid varjama ja jätab nii ka paljud võlausaldajad oma rahast ilma.

Sotsiaaldemokraadid soovivad pankrotiperioodi lühendada ja anda kohtule võimalus rakendada seda paindlikult. Kui näiteks kohus otsustab, et konkreetse pere puhul on pankrotiaeg kaks aastat ja võlgnik loovutab sel ajal korrektselt 75% oma sissetulekutest, siis kustub kahe aasta pärast tema võlg ja pere saab naasta normaalse elu juurde. Sellist lähenemist toetas riigikogu teisipäeval ja olen kindel, et see saab ka võlakaitseseaduse osaks.

Kolmandaks tuleb ennetada majanduse järgmise kasvutsükliga kaasnevaid ohte. Mikk Salu väitis Eesti Päevalehes (05.02. „Võtmed tagasi, laenust va­baks?”), et teisipäeval riigikogus esimese lugemise läbinud asjaõigusseaduse muudatusega tahavad sotsiaaldemokraadid Eesti kinnisvaraturu pea peale pöörata.

Meie ettepanek on luua pärast võlakaitseseaduse jõustumist sõlmitavate eluasemelaenulepingute puhul olukord, kus pangal pole õigust nõuda võlga sisse suuremas summas, kui on laenu tagatiseks oleva kinnisvara väärtus. Nii on riskid panga ja kliendi vahel paremini tasakaalus ning pangad on sunnitud oma riske palju kainemalt hindama.

Riik pidanuks sellise seaduse vastu võtma laenuralli kõrgajal, et pidurdada hulle päevi pankades, mille tagajärjed nuhtlevad nüüd tuhandeid peresid, rekordkahjumid nõrgestavad panku ja kogu ühiskonda ähvardavad suured sotsiaalsed tagasilöögid.