Anjaris asuvad iidse Liibanoni ühed kuulsamad varemed. Anjari, suurde turismimagnetisse, on lihtne reisida – väheke ohtlik ehk teede seisukorra tõttu – ja siin on välja kujunenud infrastruktuur, mille eesmärk on meelitada välismaalasi üle Liibanoni mäeaheliku Bekaa orgu.

Ent Anjari, nagu enamiku muudegi Liibanoni paikade ilmne turistisõbralikkus on fassaad, nagu tõendab see, et rühm tundmatuid sunni radikaale röövis seitse eesti jalgratturit ja hoidis neid 112 päeva kinni. Nad võeti kinni Zahle lähedal, teises populaarses turismisihtkohas, mis asub Bekaa seadusetute alade äärel.

Jalgratturite loost on palju räägitud ja see oli kahtlemata suur šokk kõigile eestlastele, kuid Beirutis üllatas röövimine – vastupidi Liibanoni poliitikute väljendatud uskumatusele – üksnes kõige naiivsemaid.

Liibanon on riigina omadega sassis. Rikaste ja vaeste vahel on ropult suur vahe, mis kasvab järjest suuremaks tänu ettevõtlikule Liibanoni diasporaale ja valitsuse kuritegelikule hoolimatusele nende vastu, kes elavad allpool vaesuspiiri.

See on tsentraliseeritud riik. Peaaegu kõik riigiametid asuvad Beirutis, samuti enamiku ettevõtete peakorterid, kohtud, pangad. Riigi põhjapoolseimas osas, Wadi Khaledis elav inimene peab tegema kolmetunnise reisi Beirutisse isegi selleks, et maksta elektriarvet.

Turistisõbralik fassaad

Hoolimata seadusandlikust arengust pärast hävitavat kodusõda, mis aastail 1975–1990 laastas suure osa pealinnast, Liibanoni lõunaosast ja Bekaa orust, ning Hizbollah’ ja Iisraeli sõda 2006. aastal, on Liibanoni jäänud suuri seadusetuid alasid. Väljaspool seadust tegutsevad grupeeringud, nagu Palestiina PFLP-GC, Fatah al-Islam ja Fatah al-Intifada, on säilitanud oma sõjalised baasid, mis Liibanoni armee meelehärmiks ja rahvusvahelise üldsuse nördimuseks on julgeolekujõudude võimu alt täiesti väljas.

Igaüks, kes tahtmatult komistab selliste rühmituste või Bekaa piirkonnas täiesti karistamatult narkokaubandusega tegelevate kartellide kontrolli all olevatesse piirkondadesse, võtab tohutu riski.

Muidugi, see ei ole Liibanon, millest turismist otseselt sõltuv valitsus kavatseks teile rääkida. Nad müüvad teile riigi geograafilisi äärmusi, mis võimaldavad samal hommikupoolikul käia nii suusatamas kui ka meres ujumas, ning nautida kultuuri ja ööklubisid.

Kuigi enamik kohalikke kohtleb välismaalasi lugupidavalt ja kannab hoolt nende turvalisuse eest, on fakt, et eestlaste juhtum – kõige tõsisem välismaalaste röövimise juhtum viimasel ajal – ei ole kaugeltki ainulaadne.

Ka tänavu on olnud muidki röövimisjuhtumeid, kuigi need, kes müüvad Liibanoni kui turismisihtkohta, loodavad, et inimröövid on jäänud tumedatesse 1980-ndatesse.

Juunis võeti Bekaa oru põhjaosas kinni kaks väljasõidul olevat Hollandi diplomaati ja viidi vastu tahtmist mõneks ajaks Süüriasse, aga peagi siiski vabastati. Alles teisipäeval pidas rühm mehi kaheks tunniks kinni minu kolleegi, kes kogus materjali oma kodumaalt Põhja-Liibanoni pagevate süürlaste kohta.

Öelda, et Liibanon on läbinisti ohtlik, oleks tegelikkuse dramatiseerimine. Ent kohati on Liibanon välismaalastele äärmiselt ohtlik. Piirkondi, kus tegutsevad bandiidid, tuleb mõistagi vältida – see tähendab Beirutist lõunasse jäävaid alasid ja kauget põhja. Ka Palestiina põgenike laagrid pole turistisõbralikud. Muidugi, oht, mis siin külastajaid varitseb, kahvatub näiteks Iraagi ja Afganistaniga kõrval, aga siin on üks oluline erinevus: kumbki nimetatuist ei ole ennast ammu turustanud turismisihtkohana, nagu Liibanon. Liibanoni tulekuks on palju väärt põhjusi. Tema mäed on võimsad ja varemed hingematvad. Kuid selle eksootilise võlu ja seikluslikkuse pinna all varitseb ettevaatamatuid reisijaid oht.

Vahe Afganistaniga

Välismaalased, kes siia tulevad, pidagu meeles nõuannet: ärge eeldage, et kui teil on võimalik pääseda suuremasse ossa riigist, siis on teile kõikjal garanteeritud ka turvalisus. Liibanoni armee ja sisejulgeolekuasutused on pädevad, aga nende võim ei ulatu kõikjale. Inimrööve on siin õnneks endiselt harva. Kuid need ei ole ennekuulmatud.

Olge mõistlik. Mõnes riigi osas ei ole välismaalased endiselt teretulnud. Mõnel pool suhtutakse võõrastesse lihtsalt vaenulikult. See on Lähis-Ida parima turismivilja – kus paljud liibanonlased uhkelt väidavad end elavat – mäda südamik.

Eesti jalgratturid olid Liibanoni süütud ohvrid, keda tõmbasid riigi väärt omadused ja nuhtlesid selle puudujäägid. Jääme lootma, et tegemist oli viimase sellelaadse juhtumiga. Aga kuni siinne valitsus pole saanud täielikku kontrolli oma territooriumi üle ja lõpetanud praegu karistamatute relvarühmituste valitsemist, jääb võimalus, et kellelgi tuleb korrata eestlaste katsumust.