Lahjem supp katla ühes servas?

 (1)

Lahjem supp katla ühes servas?
EPL

See, kuidas Eesti riigi-asutused käsitlevad venekeelse hariduse ja kultuuriga seotud küsimusi, näitab, et kodanike kaasamisega pole kõik korras.

Probleemid ei näi olevat seadustes, vaid viisides, kuidas neid ellu viiakse – või kuidas nende elluviimist hoopis raskendatakse.

2002. aastal riigikogus heaks kiidetud kodanikuühiskonna arengukontseptsioon näeb ette „kodanike ja nende ühenduste laialdasemat kaasamist poliitikate ja õigusaktide väljatöötamis-, teostamis- ja analüüsiprotsessi”. Vene gümnaasiumi eestistamise puhul on aga näha hoopis vastupidist püüet.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus annab koolielu korraldamisel suured õigused gümnaasiumi hoolekogule, mis ühendab lastevanemaid ja õpetajaid. Hoolekogu saab näiteks teha omavalitsusele ettepaneku kooli õppekeele kohta (õppekeeleks peetakse keelt, milles toimub vähemalt 60% õppetööst). Sama seadus lubab, et munitsipaal-gümnaasiumi või selle mõne õpperühma õppekeel võib olla ka mõni muu kui eesti keel. Sel juhul on alates 1. klassist kohustuslik õppida eesti keelt.

Tänavu jaanuaris vastu võetud valitsuse määrus aga seda seaduses ettenähtud võimalust ei maini. Määruse järgi peavad kõik gümnaasiumid õpetama õppekava aineid vähemalt 60% ulatuses eesti keeles – ehk niisiis üle minema eesti õppekeelele. Viimane haridusminister Tõnis Lukas on korduvalt kinnitanud, et mingid erandid ei ole võimalikud.

Valitsetakse dekreetidega

Midagi on siin väga valesti: õigusriigis ei saa valitsus oma määrusega tühistada seadusega tagatud õigusi, sh lastevanemate õigust hoolekogude kaudu oma laste haridust mõjutada. Seadus ütleb, et õppekeele kohta teeb taotluse hoolekogu, seejärel menetleb seda kohalik omavalitsus ja alles siis valitsus. Valitsuse määrus ja ministri avaldused seavad aga hoolekogud ja omavalitsused justkui juba toimunud fakti ette. Kuigi paljud Eesti venelased kindlasti soovivadki, et nende lapsed saaksid hariduse eesti õppekeelega gümnaasiumis, eelistaksid ilmselt väga paljud kasutada seaduses nimetatud võimalust saada emakeelset haridust.

Et võimaldada seaduses ette-nähtud õiguse kasutamist, oleks valitsuse määrus pidanud kindlaks määrama tähtajad, millal hoolekogud peavad esitama oma taotlused muu kui eesti õppekeele säilitamise kohta, samuti tingimused, mida kool taotluse rahuldamiseks täitma peab. Nendeks võinuks olla näiteks piisav arv muus keeles õppida soovivaid lapsi ja selles keeles õpetada suutvaid kvalifitseeritud õpetajaid, vajaliku eesti keele õppe tagamine ja nõnda edasi. Taotluste läbivaatamisega peaksid tegelema omavalitsused ja ministeerium. Paraku on valitsusel mugavam valitseda dekreetidega. See läheb aga vastuollu nii kodanike kaasamise kui ka õigusriigi põhimõtetega.  

Vastuolule põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ja valitsuse määruse vahel on juhtinud tähelepanu mittetulundusühing Vene Kool Eestis. Minister Lukas aga nimetas kogu diskussiooni algatamist „riigivaenulikuks” ja teatas kavatsusest luua nende küsimuste arutamiseks „Eesti ühiskonnale lojaalsetest inimestest” moodustatav konsultatsiooninõukogu. Isegi kui kõrvale jätta valitsusparteide üha süvenev (ja hirmutav) kalduvus näha kõigis teisiti arvajates riigi vaenlasi, peame jällegi arutama kaasamise põhimõtteid: mille alusel valib valitsusasutus partnerid, kelle arvamust kuulatakse? Praegusel juhul nimetati kriteeriumiks „lojaalsust”, mis näib sisuliselt tähendavat nõustumist valitsuse asjaajamisviisiga.

Pronksiöö olnuks ehk olemata

Eesti seadustes on tegelikult ette nähtud võimalus, mis lihtsustaks kodanike esindajate kaasamist venekeelset haridust ja kultuuri käsitlevate otsuste tegemisse. Juba 1993. aastal vastu võetud vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seadus seab kultuuriomavalitsuste peaülesandeks haridus- ja kultuuriküsimustega tegelemise. Kultuuri-omavalitsus saab esindada kogu rahvusgruppi. Veel mõne aasta eest tutvustas Eesti kultuuri-autonoomia loomise võimalust uhkusega kui näidet riigi suuremeelsusest vähemuste suhtes ja nende „kõige olulisemat” õigust.

Praegu on kultuuriomavalitsus Eestis kahel väikesearvulisel vähemusel, ingerisoomlastel ja rootslastel, aga venelaste vastav taotlus seisab kultuuriministeeriumi riiulil juba 2006. aastast. Alles 2009. aasta kevadel võttis ministeerium selle suhtes seisukoha – pärast õiguskantsleri sekkumist ja kohtuotsust, mis kohustas ministeeriumi seda tegema. Ministeeriumi eitav otsus on samuti kohtusse kaevatud. Põhjus on selles, et valitsuse määrus, mis reguleerib kultuuriomavalitsuste loomist, annab kultuuriministrile küll võimaluse otsustada, mis organisatsioonile ta teeb ülesandeks valimiste alusena kasutatavate rahvus-vähemuse nimekirjade loomise, kuid mitte võimalust seda üldse mitte käivitada. Pronksiööd oleks ehk suudetud vältida, kui valitsusel olnuks võimalik arutada Teises maailmasõjas langenute monumendiga seotud probleeme seaduslikult valitud esinduskoguga, selle asemel et maadelda ekstremistlike rühmitustega.

On karta, et üks tüüpiline reaktsioon eeltõstatatud küsimustele on selline: meil on endalgi muresid küllalt, las venelased tegelevad ise oma muredega, kui nad seda soovivad. Mure on aga üldisem ja puudutab meid kõiki. Me tahame elada õigusriigis, mis kaitseb oma kodanike seaduslikke õigusi, kuulab neid ja võimalust mööda arvestab nende seisukohti.

Sellise riigi valitsemise vahenditeks ei sobi tahtlik bürokraatlik viivitamine, otsused ja määrused, mis lähevad mööda seadusega ettenähtud toimingutest, või kodanikuühiskonna (sh hoolekogude ja kodaniku-ühenduste) ignoreerimine. Kui lepime selliste võtetega vene hariduse ja kultuuri küsimuste lahendamisel, mis siis on järgmine riigivalitsemise valdkond, kus peame seda tegema? Kõigil valitsemistasanditel tuleb kindlasti ette olukordi, kus otsustaja eelistaks tülikatest, oma arvamusi esitavatest ja seadustes näpuga järge ajavatest kodanikest mitte välja teha.

Laulva revolutsiooni aegu vaieldi nn IME ehk isemajandava Eesti kontseptsiooni üle. Selle teostatavust vaidlustati väitega: katla ühes servas ei ole võimalik paksemat suppi keeta. See tähendas, et moodsa majanduse põhimõtteid ei ole võimalik rakendada nii kaua, kui ollakse osa suuremast majandusruumist, kus need mujal ei kehti. Samamoodi on õigusriigi ja kodanikuühiskonnaga. Nende aluseks olevad põhimõtted peavad kehtima kõigis riigivalitsemise valdkondades ja kogu ühiskonnas. See supikatel on eestlastel ja Eesti venelastel ühine.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare