
Vahel tundub, nagu hakkaks Eesti tasapisi lagunema. Näiteks Hiiumaa justkui ei olegi enam Eesti osa. Väga keeruline on sinna jõuda! Riigi tellitud uhked ja suured laevad ei pääse tihtipeale üle madala väina, lennukeid lendab vähe — kui üldse sobivat ilma on, aga see Eesti ilm on ju teada… Iseenesest pole Hiiumaa ju kaugel, see on palju lähemal kui näiteks omaaegsed Briti kolooniad Inglismaast. Aga Briti kolooniatesse oli võimalik sõita, Hiiumaale mitte eriti. Kes on seal, on seal, ja kes on mandril, see on mandril. Ja ega midagi ei ole teha, valitsus ei oska kuidagi aidata. Nii muutubki kunagi põline Eesti territoorium lindpriiks saareks. Eks nad kunagi ehitavad ise sobivad madala põhjaga laevad, millega mandrile pääseb, ja seilavad otse Tallinna alla. Siis hoidku valitsus oma piip ja prillid! Darwin tõestas Galápagose saarte näitel, millised imelised ja kummastavad eluvormid võivad välja areneda täielikus eraldatuses. Elame-näeme, mis hiidlastest saab!
Aga Lõuna-Eesti? Vana Liivimaa? See kuulub juba mõnda aega pigem Läti komberuumi. Riia linnale pole nad küll veel truudust vandunud, aga kui uurida detektiivi kombel jälgi lumel, siis lähevad need Lõuna-Eestis ikka Läti poole, Tallinna poole tuleb ainult mõni üksik. Õnneks tulevad kõik jäljed esialgu ka tagasi, kusjuures lumi reedab, et enese järel on lohistatud midagi suurt ja rasket. Kas siis kelku või suurt kotti või ratastega käru. Tallinnast ei soovita seevastu midagi osta.