Vahel tundub, nagu hakkaks Eesti tasapisi lagunema. Näiteks Hiiumaa justkui ei olegi enam Eesti osa. Väga keeruline on sinna jõuda! Riigi tellitud uhked ja suured laevad ei pääse tihtipeale üle madala väina, lennukeid lendab vähe — kui üldse sobivat ilma on, aga see Eesti ilm on ju teada… Iseenesest pole Hiiumaa ju kaugel, see on palju lähemal kui näiteks omaaegsed Briti kolooniad Inglismaast. Aga Briti kolooniatesse oli võimalik sõita, Hiiumaale mitte eriti. Kes on seal, on seal, ja kes on mandril, see on mandril. Ja ega midagi ei ole teha, valitsus ei oska kuidagi aidata. Nii muutubki kunagi põline Eesti territoorium lindpriiks saareks. Eks nad kunagi ehitavad ise sobivad madala põhjaga laevad, millega mandrile pääseb, ja seilavad otse Tallinna alla. Siis hoidku valitsus oma piip ja prillid! Darwin tõestas Galápagose saarte näitel, millised imelised ja kummastavad eluvormid võivad välja areneda täielikus eraldatuses. Elame-näeme, mis hiidlastest saab!

Aga Lõuna-Eesti? Vana Liivimaa? See kuulub juba mõnda aega pigem Läti komberuumi. Riia linnale pole nad küll veel truudust vandunud, aga kui uurida detektiivi kombel jälgi lumel, siis lähevad need Lõuna-Eestis ikka Läti poole, Tallinna poole tuleb ainult mõni üksik. Õnneks tulevad kõik jäljed esialgu ka tagasi, kusjuures lumi reedab, et enese järel on lohistatud midagi suurt ja rasket. Kas siis kelku või suurt kotti või ratastega käru. Tallinnast ei soovita seevastu midagi osta.

Pealinnas paiknevale valitsusele see muidugi ei meeldi ja karistuseks otsustati lõunaeestlastel sünnitamine ära keelata. Pole neid separatiste rohkem tarvis, paneme Põlva ja Valga haigla sünnitusosakonnad kinni! No vaevalt see aitab! Lätist hangitud rammusa toidu ja tujutõstva märjukese mõjul iive pigem suureneb. Lõppude lõpuks võib ju Lätti ka sünnitama minna, seda ei saa Tallinna saksad kuidagi keelata.

Ida-Virumaast pole mõtet rääkidagi, see elab ammu oma elu. Tõsi, aeg-ajalt tullakse pealinna kabinettides lagedale ulja mõttega „Narva tagasi võtta”, aga pärast tubade tuulutamist ametnike kuumaks köetud peakesed jahtuvad ja elu veereb edasi, nii nagu on ikka veerenud.

Ei saa siiski väita, nagu istutaks Tallinnas lausa käed rüpes ega hoolitaks sugugi provintside saatusest. Näiteks tasuta transporti soovitakse lahkelt kõigile kinkida, sest Tallinnas ju säherdune tore asi juba on ja miks ei võiks seda teistelegi anda. Nii jagasid õilsad Vene aadlikud pärisorjadele oma vanu frakke. Ainult et talumeestele need imelikud hilbud ei meeldinud ja ka tasuta transporti suhtutakse pika hambaga. Kui saaks hoopis tihedamat sõidugraafikut ja rohkem busse? Aga pealinna filantroope harimatu rahva virin loomulikult ei loksuta. Transpordiprobleemidele pühendatud saadet „Suud puhtaks” vaadates hakkas mõne inimese pärast lausa hirm: tahtmine eesti rahvale head teha oli nii suur, et ei mahtunud hästi stuudiosse äragi.

Ka riigiasutusi on kavas kohaliku elu edendamise sildi all maakondadesse kolida, nii nagu omal ajal saadeti pealinnast välja põlu alla langenud aadlikke. Ja vahel oli sellest tõesti tulu, kodumõisas istuma sunnitud Puškinit tabas tõeline loomepalang. Ehk hakkavad ka Tallinnast minema kihutatud ametnikud luuletama, nähes metsikuid paiku ja eksootilisi pärismaalasi, kes elavad sootuks teisiti, kui Toompeal arvati.